Enn Tarto sündis 25. septembril 1938.
Koolinoorena Tartus oli ta koos koolivenna Jaan Isotammega (hilisem pikaaegne kommunismivang) Eesti Noorte Maleva (1956) algatajaid ja aatelisi eestvedajaid. Tema vaprale väljakutsele vastas Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) ränkade repressioonidega (poliitvangiaastad 1956-1960, 1962-1967, 1983-1988 Vene NFSVs, samuti kõikvõimalik muu tagakiusamine). Esimese vangistuse ajal Mordva ANSVs tegutses Enn Tarto meelsusvangide rahvuslikus ühenduses Kotkas (1957-1959), seejärel Eesti Rahvuslaste Liidus (1959-1962).
Enn Tarto on aastatel 1969-1971 õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, eksmatriku-leeriti otsitud põhjustel seoses tema isamaalise hoiaku ja tegevusega.
Enn Tarto on võitluses kommunistide ja okupantide teiste käsilastega (eriti 1970.-80ndatel) teinud koostööd lätlaste ja leedulastega, aga ka mitmest rahvusest kommunismivastaste demokraatide ja inimõiguslastega.
Vastupanuliikumise paljude ettevõtmistega rööbiti võttis Enn Tarto tegusalt osa Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitluse tähtsaima ühisdokumendi Balti apelli (Baltic Appeal) koostamisest ja levitamisest. Balti apell on väga põhjalik rahvusvahelisele õigusele tuginev vabadusvõitluse eesmärki väljendav ainulaadne teos, kõige tähtsam eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühises võitluses sündinud dokument. Augustis 1979 pöördusid 38 Leedu, 4 Eesti ja 3 Läti kodanikku märgukirjaga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri Kurt Waldheimi, NSV Liidu, Saksa DV, Saksa LV valitsuste ja Atlandi Hartaga (1941) ühinenud riikide poole. Apelliga sai alguse rahvusliku vastupanuliikumise teine järk, mis toetus 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud salaprotokolli tühistamisele. Algul Lääneriigid eriti ei reageerinud. 1983. a. võttis Europarlament just tänu apellile vastu otsuse kaasa aidata Eesti, Läti ja Leedu iseseisvu-misele õigusliku järjepidevuse alusel.
Enn Tarto, Mart-Olav Niklus, Jüri Kukk, Andrei Sahharov jpt mitmest rahvusest vabadus-võitlejad, inimõiguslased, teisitimõtlejad nõudsid juba 1980. a. avalikult NSV Liidu okupat-sioonivägede viivitamatut väljaviimist Afganistanist, teate oma nõudest edastasid ka rahvusvahelisele avalikkusele.
Enn Tarto, samuti Viktor Niitsoo, Jüri Adams jmt on osa võtnud Eesti kõige tuntuma isekirjastusliku väljaande Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis koostamisest ja levitamisest. Rahvusvaheliselt tunti vabadusvõitlejate, inimõiguslaste ja dissidentide omaalgatus-likult (tihti endi kulul) välja antud kirjandust (tavaliselt olid seal materjalid vastupanuliikusest osavõtjate tagakiusamisest ülekuulamiste, läbiotsimiste, vangistamiste näol) Samizdat-väljaandena, kui aga see materjal kirjastati võõrsil, siis Tamizdat-väljaandena. Temast ja Mart-Olav Niklusest on avaldatud dokumente jm ka ühes teises Eestis paari aasta jooksul ilmunud põrandaaluses väljaandes Isekiri, samuti Idabloki ühes autoriteetseimas Samizdat-väljaandes Jooksvate Sündmuste Kroonika (Hronika Tekuštših Sobõtii, Moskva) ja Leedu Katoliku Kiriku Kroonikas.
Enn Tarto põhitegevuseks kooliajast saadik on olnud (rahvusvaheline) võitlus demokraatia ja inimõiguste eest. Erilise “tunnustusena” tituleeris Eesti NSV Ülemkohus oma 1984. aasta kohtuotsuses teda “eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks”, karistuseks mõisteti 10+5. 1981. a. olid okupatsioonivõimud sellise “tunnustuse” ja karistusega vääristanud Mart-Olav Nikluse okupatsioonivastast võitlust.
Enn Tarto võitlus eraldi ja vastupanu üldse tõstis Balti riikide rahvaste vastu toime pandud genotsiidi (rahvusmõrva) ja inimvaenuliku kommunistliku süsteemi teised kuriteod rahvusvahelise tähelepanu alla ning aitas märgatavalt kaasa selle süsteemi kokkuvarisemisele.
Enn Tarto on varustanud kaasvõitlejaid üksikasjaliku juhendiga sellest, kuidas vastu-panuliikujal oleks otstarbekas okupantide endi poolt Eesti NSV haldusterritooriumil õiguse- ja seadusevastaselt maksma pandud õigusaktidele tuginedes kaitsta ennast ülekuulamisel jm juhtudel uurijate jt kommunistlike represseerijate eest. Teadaolevalt kasutasid seda abinõud ehk taktikat esimestena Moskva teisitimõtlejad, kes võtsid appi NSV Liidu õigusaktid (kriminaal-koodeksi), kuna kommunistlikul parteil ja KGBl oli inimõiguslasi taga kiusata ja vangistada keeruline ilma, et nad ei oleks omaenda seadusi rikkunud, nendega vastuollu läinud. Kogu okupatsiooniaja kehtinud, kuid mittetoiminud Eesti Vabariigi seadusi ja rahvusvahelisi konventsioone ignoreerisid kommunistlikud võimud täielikult.
NSV Liit ei võtnud omaks, eitas 1980ndate lõpuni poliitvangide ja poliitvangilaagrite olemasolu enda maa-alal. Enn Tarto on Nõukogude ühiskonda iseloomustanud “suure tsoonina”, “väikesest tsoonist” (poliitvangilaagrist ehk kommunistide poolt loodud põrgust maa peal) vabanemise järel 1988. a. oktoobris on ta järjekindlalt hoidnud suhteid pagulas-organisatsioonidega. Enn Tarto on pidevalt selgitanud vajadust taastada Eesti rahvusriigina ja demokraatliku õigusriigina, ise selle taastamisele kaasa aidanud. Eestis elavatele NSV Liidu kodanikele selgitas Enn Tarto Eesti riigi olemust ja suhet NSV Liitu Tartu rahulepingus tähendatud mõttes, samuti nende inimeste võimalusi naturaliseeruda iseseiva Eesti Vabariigi kodanikeks.
Enn Tarto panus Eesti Kodanike Komiteede tegevuses (Eesti Kongressi Tartu büroo juhataja, Eesti Komitee koosseisulise juhatuse liikme ja aseesimehena) oli hiiglaslik. Ka on Enn Tarto tohutu töö ära teinud Eesti Komitee ja Põhiseadusliku Assamblee kaitsetoimkonna esimehena. Enn Tarto teeneks on seejuures osavõtt aluse panemisest rahvuslikule riigikaitsele, esiletõstmist väärib ta panus kaitsejõudude ülesehitamisele. Enn Tarto on kauaaegne Kaitseliidu (KL) Vanematekogu liige. Tartu Muinsuskaitse Ühenduse sekretärina on Enn Tarto eest vedanud muinsuskaitsjate rahvuslikku tegevust. Enn Tarto võttis osa Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) algatamisest ja tööst, on olnud koos Linnart Mälliga Pan-Euroopa Eesti Ühenduse taastaja ja selle president, Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees 1992-1995, Eesti Noorte Kotkaste abivanem 1998st, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Tartu Pauluse koguduse liige. Enn Tarto on võimaluste ulatuses kaasa aidanud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (asutatud 1992) tegevusele. Enn Tarto on olnud küüditamise jm kommunistlike repressioonide ohvrite ning nende omaste ühingu Memento eestvedajaid. Enn Tarto on olnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) asutajaid ja esimees, samuti Rahvaerakonna (RE) asutajaid. Enn Tarto kuulub praegu Rahvaerakonna Mõõdukad juhatusse. Enn Tarto on tegutsenud või tegutseb ka mitmes Eestis ametlikult registreeritud vabadusvõitlejate ja poliitvangide ühenduses.
Enn Tarto on pool sajandit olnud kindel 24. veebruaril 1918 rahvusriigina ja demokraatliku õigusriigina asutatud Eesti Vabariigi taastamise võimaluses veel XX sajandil ning on ka täna Eesti riigi järjepidevuse ja põhiseadusliku korra (eriti 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingule tugineva Eesti Vabariigi maa-ala terviklikkuse ning eesti rahva rahvusõiguse) vankumatu kaitsja, toonitades seda igal avaneval võimalusel artiklites ja esinemistel. Enn Tarto on paljastanud ja/või hukka mõistnud okupantide kasuks töötanud kommunistlikke represseerijaid (KGB ja GRU agente ning teisi võõrvõimu kollaborante), nõudnud nende kõrvaldamist riigiametitest ja õiglast karistamist. Omaaegsel Eesti NSV Tartu Prokuratuuri KGBle sõbralikul ja mitmeti abivalmis uurijal Koit Annamal tekkis 1997. a. tahtmine ennast Eesti Vabariigis Kaitsepolitsei (Kapo) Lõuna-Eesti osakonna juhina teostada, mis aga Enn Tarto vastutegevuse tõttu seekord nurjus. Enn Tarto on avalikustanud ka Jüri Kasesalu tegevust KGB abilisena Mart-Olav Nikluse kodu läbiotsimisel.
Koos Mart-Olav Niklusega on Enn Tarto Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi auliige selle moodustamisest alates.
Enn Tarto nagu ka Mart-Olav Nikluse ja Sivert Žoldini vabastamist vangist ja taga-kiusamise lõpetamist nõudsid võimsalt Eesti kodanikud eesotsas Allan-Frits Suurkase ja Ain Väliga Tallinnas Draamateatri juures Ülemkohtu hoone vastas järjekindlalt päevast päeva pike-teerides, ka allkirju nende vabastamiseks kogudes Tallinnas, Tartus, Viljandis jm, paljud välis- ja kodumaised rahvuslikud, ka rahvusvahelised organisatsioonid ning üksikisikud. Kõige tegusamalt ja sihikindlamalt nõudis Enn Tarto vabastamist aastail 1976-1991 tegutsenud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA, EVVAK) ning ka paar kuud varem vabanenud Mart-Olav Niklus, kes võitluskaaslast tema juubeli puhul Venemaa vangilaagris külastas. Esiletõstmist ja tänulikkust väärib USA eestlaskonna väga agar osavõtt rahvuskaaslastest kommunismivangide abistamis- ja vabastamisaktsioonidest moraalse toe, märgukirjade, omaste ning vangistatu abistamise jm näol. Sealsete rahvuskaaslaste järjekindla, väsimatu selgitustöö ja võitluse tulemusena pälvis Eesti vabadusvõitlus suure poolehoiu üldsuse hulgas, näiteks Enn Tarto vabastamist nõudsid 45 USA kongresmani 4. oktoobril 1988.
Enn Tarto vabastamisnõudega ühinesid 1988. a. Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja Tartu Rahvarinne (RR). 13. septembril 1988 üritusel “Eestimaa laul” nõuti Enn Tarto vabastamist.
Enn Tarto on jäänud tegevaks Eesti avalikus elus, ta valiti Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmeks ning kuulub Mõõdukate ainsa esindajana Tartu Linnavolikogusse. Riigikogus on Enn Tarto muuhulgas enda algatusel asutatud Kapo (Kaitsepolitsei) järelevalve komisjoni esimees.
Eesti Vabariik on Enn Tarto okupatsioonivastast võitlust ja aktiivset tegevust avalikus elus tänapäevalgi kõrgelt hinnanud, mida tõestavad talle omistatud autasud.
Vabariigi president on 24. veebruaril 1996 autasustanud Enn Tartot ning tema kaas-võitlejaid Mart-Olav Niklust ja Lagle Parekit Riigivapi II klassi ordeniga seoses innuka osavõtuga Eesti vabadusvõitlusest.
Enn Tartole on antud Kaitseministeeriumi Kuldteeneterist, Kaitseliidu Valgeristi III ja II klass, Noorte Kotkaste Teenetemärk ning Kaitseliidu Eriklassi Teenete medal, Piirivalve Teeneteristi II klass.
Enn Tarto on pälvinud Kodanikupäeva aumärgi.
Ungari Vabariigi president Ferenc Mádl omistas 20. augustil 2000 Enn Tartole Ungari Vabariigi Teenistusordeni Ohvitseriristi avaliku toetuse eest ungarlastele nende Nõukogude mõjuvõimu vastase ülestõusu ajal aastal 1956.
Enn Tarto on rahvusvahelisel tasemel järjekindlalt kaitsnud Eesti Vabariigi kodanikkonna võõrandamatut õigust kannatatud ülekohtu õiglasele ja täielikule korvamisele ning turvalisele tulevikule.
Enn Tarto valiti poliitikuna XX sajandi 100 eestlase hulka.
Suri aastal 2021.
Enn Tarto eluloost: