N Liidu Demokraatlik Liikumine
15. oktoobriga 1969 dateeritud Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programm koosneb kahest osast ja kaheteistkümnest peatükist. Selle koostasid Sergei Soldatov ja Artem Juskevitš.
Demokraatlik liikumine pidi koosnema väikestest võitlusrühmadest (et rühma sissekukkumine kahjustaks kogu liikumist võimalikult vähe). Ideaaliks oli, et liikumine moodustab üle kogu N Liidu tegutseva võrgustiku ning erinevate vaadete ja huvidega režiimikriitikud liituvad löögirusikaks, et likvideerida kommunistlik režiim.
Seejärel koostasid Soldatov ja Juskevitš juuniga 1970 dateeritud Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise taktikalised alused. Selles püüdsid nad anda teoreetilise põhjenduse teesile, et demokraatlik liikumine saab olla edukas vaid siis, kui koosneb konspiratiivsete gruppide kogumist. Samuti esitati konkreetsed näpunäited, kuidas gruppe luua ja mida need peavad tegema.
Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Taktikalistes Alustes öeldi lahti sotsialismi igasugustest vormidest, kuulutati leppimatust režiimi pinnapealsete parandustega ja tauniti avaliku tegevusega kaasas käivat režiimi mängureeglite paratamatut omaksvõttu. Põhipostulaat oli, et võitluse raskuspunkt peab kanduma põranda alla. Oldi veendunud, et vägivallatu põrandaalune liikumine on hoopis efektiivsem kui avalike kirjade taktika koos perekonnanimede äratoomisega, mis loob üksnes mugava märklaua KGB täpsuslaskureile (viimast pooldasid Moskva inimõiguslased).
Sügisel 1970 koostas NLDL uurimuse “Demokraatide memorandum Nõukogude Liidu Ülemnõukogule” ning varjunime Juri Mazepa-Bakajivski kandva mahuka artikli “Vene kolonialism ja rahvuste probleemid” (mõlema põhiautoriks oli Juskevitš).
NLDL Memorandum oli vastus Moskva dissidentidele, kes üldjuhul pidasid Stalini konstitutsiooni heaks ja piirdusid oma võitluses peamiselt nõudega, et režiim tagaks senisest paremini selle sätete täitmise. Memorandumis anti paragrahvide kaupa ülevaade N Liidu konstitutsioonist. Tulemusena jäid alasti nii Stalini põhiseaduse õigusvastane, ebainimlik ja vastuoluline olemus kui ka kogu nõukogude süsteem.
“Vene kolonialism ja rahvuste probleemid” püüdis korrigeerida veel üht olulist puudust Moskva dissidentide tegevuses, kelle suurvenelastest ja juutidest liidrite jaoks oli rahvusküsimus arusaamatu teema. Nad ei teinud vähimatki panust ikestatud rahvastele, kuigi just vabadusiha julgustamine kolooniates oleks saanud tuua otsustava pöörde režiimivastasesse võitlusse.
Detsembris 1970 kinnitati NLDL-i sümboolika. Demokraatide tunnuseks valiti võrdkülgne kolmnurk tipuga ülespoole, mis meenutas kreeka tähestiku tähte “delta”, millega algab kreeka keeles sõna “demos”. Kolmnurga külgedest ümbrusse paiskuvad kiired pidid sümboliseerima piiritut vabadust. Kokkuvõttes tähistas kujund vaba demokraatiat – liberaalset poliitilist voolu, mis oli eriti mõjuvõimas Lääne-Saksamaal.
NLDL alustas venekeelse ajakirja “Demokrat” väljaandmist. See üle N Liidu levitamiseks mõeldud ajakiri kandis märget “Demokraatlike jõudude organ”. NLDL-i mõttekaaslased Moskvas (Aleksandr Bolonkin, Valeri Balakirev jt) alustasid liikumise trükiste paljundamist oma põrandaaluses trükikojas. Veidi hiljem koostasid nad ajakirja “Svobodnaja Mõsl” (“Vaba Mõte”), kutsudes selle veergudel koostööle NLDL Programmi ja Taktikaliste Aluste vaimus.
Jaanuaris 1972 võeti vastu demokraadi vanne.
Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumisega seotud materjalid.