1974. aasta detsembris arreteeris KGB neli meest nõukogudevastase tegevuse pärast, viies mees arreteeriti järgmise aasta neljandal jaanuaril. Järgnes üle poole aasta kestnud uurimine, milles osales algul kaheksa uurijat, hiljem lisati neile veel neli. Viiest arreteeritust kaks meest – Sergei Soldatov ja mina ei andnud mingeid tunnistusi. Ütlesin iga küsimuse peale, et keeldun vastamast. Sellegipoolest veeti mind mitukümmend korda Pagari tänavale KGB-sse. Uurija major Žukov tegi mulle paaril korral ettepaneku, et kirjutagu ma avaldus, et ma mingeid tunnistusi ei anna. Seda ma ka ei teinud. Ega seal Pagari tänaval käia kuigi meeldiv ei olnud, aga ma tahtsin teada, mis neile teada on, milliste inimeste kohta nad küsimusi esitavad jne. Seda, et enne protsessi on võimalus toimikutega tutvuda, ma siis veel ei teadnud.
Ühel korral viidi mind uurimisosakonna ülema Jasska juurde. See võttis mind lahke naeratusega vastu ja ütles: “Mis te sellest saate, et te niiviisi vastu punnite ja midagi ei taha rääkida? Rääkige ausalt ja julgelt ära, kuidas asi oli, on teil endal kergem ja Marat Ivanovitšil (s.o uurijal major Žukovil) samuti.” Umbes samalaadse soovituse andis mulle ka üks kriminaalse paragrahviga kinni istuv noormees, kellega ma mõnda aega olin ühes kongis. Ta soovitas mul rongist mitte maha jääda. Küsisin, kuidas sellest tuleb aru saada? Selle peale ta vastas: “Vaata, et teised enne sinu peale ei jõuaks rääkida, kui sa ise räägid.” Ma kuulasin kõik soovitused ära, aga tegutsesin ikka omamoodi.
Teine kord üritas Žukov üsna omapärasel viisil minuga ühist keelt leida. “Patareis” oli saun üks kord nädalas ja saunas aeti ka habet elektrilise juukselõikusmasinaga. Nii et Pagari tänaval sai käidud habemega, mis oli mõnikord peaaegu nädal aega saanud kasvada. Ma ei tea, kas Žukovile ei meeldinud minu karvane lõug või lootis ta tõesti mind sellise nipiga ära osta, aga ükskord ta küsis minu käest, kas ma mehaanilist habemeajamise aparaati ei taha. Ma arvasin, et jutt on žiletiga aparaadist ja ütlesin, et žiletti ju niikuinii kongi ei lubata. Žukov ütles mulle selle peale, et jutt on üleskeeratavast aparaadist. Ma ütlesin, et tahan küll. Selle peale ta lubas mulle koju helistada ja lasta tuua. Mõni päev hiljem ta andiski mulle kätte üleskeeratava habemeajamise aparaadi “Sputnik” ja varsti peale seda, vist järgmisel korral, kui mind jälle KGB-sse ülekuulamisele viidi, ütles ta mulle: “Vaadake, kuidas teile vastu tullakse, te saite isegi habemeajamise aparaadi, aga ikka ei taha midagi rääkida.”
Kui selline küsimine ja mittevastamine oli juba tükk aega kestnud, hakkas Žukov rääkima, et kui ma mingeid tunnistusi ei anna, siis tekib kahtlus, et ma ei ole normaalne ja tuleb mind saata ekspertiisi. Algul tuletas ta mulle meelde avariid, mis mul oli olnud 1973. aasta septembris motorolleriga. Üks neiu jooksis mulle ette ja me mõlemad saime parasjagu kannatada. Ma lendasin pea ees, tegin õhus salto ja kukkusin selja peale maha, tehes seejärel veel maas kaks kukerpalli. Tänu kiivrile pääsesin veidi kergemini kui teine asjaosaline. Teadvusele tulin kiirabiautos. Žukov avaldas arvamust, et selle tagajärjel võib minu mõistusega midagi korrast ära olla. Ma vaidlesin vastu, et mind on pärast avariid kolm närviarsti läbi vaadanud ja ühelgi ei olnud mingeid pretensioone. Kui sellest ilmselt midagi välja ei tulnud, tuli Žukov välja uue ideega: ma pole vaatamata oma 42-aastasele vanusele abiellunud, tähendab ma ei tunne naissoo vastu mingit huvi ja seega olen ilmselt ebanormaalne. Tegelikult ma mõne naissoo esindaja vastu tundsin huvi küll ja kui kõik ainult minust sõltuks, oleks ma selleks ajaks arvatavasti ka abielus olnud, aga mul oli vähemalt kaks konkurenti, kellest üks oli minust edukam. Sellest ma seal muidugi rääkima ei hakanud, sest kui ka see punkt oleks ära langenud, küll siis seltsimehed oleks veel midagi välja mõelnud.
Lõpuks siis tehti vastavad määrused Soldatovi ja minu saatmiseks ekspertiisi. Määruses oli öeldud: “Mätiku käitumises uurimise ajal täheldati mõningaid veidrusi: kriitikameele puudumine, oma illegaalse tegevuse vastandamine marksismi klassikute loomingule, kategooriline keeldumine tunnistuste andmises süüdistuse sisulise külje kohta.” Soldatovi kohta oli öeldud, et ta oli lapsena metsa jooksnud, vihmavarjuga kuuri katuselt alla hüpanud ja palju kirjutanud. Metsa jooksis ta despootliku isa eest, kes teda sageli peksis. Kui palju ta kirjutas, kas sama palju kui normaalne inimene või rohkem, seda ma ei tea. Määrused tehti meile kõigile teatavaks. Teised kirjutasid küll selle vastu protesti, aga see asja ei muutnud. Mis aga marksismi klassikutesse puutub, siis nendega oli mul niipalju pistmist, et ükskord ma ütlesin Žukovile: “Kui te igasugust võimulolijate vastu suunatud tegevust loete kuriteoks, siis peaks te Leninit ka kurjategijaks lugema.”
Olime juba magama jäänud, kui tuli üks mundrimees ja käskis mul endaga kaasa tulla. Ta viis mind ühte kongi, kus polnud kedagi. Tol ajal püüti vältida poliitiliste kontakte nendega, kes istusid kinni kriminaalse paragrahviga, sest kardeti võimule kahjulike ideede levikut. Ka “stolõpinis” olin tavaliselt algul kriminaalkurjategijatega koos, mõne aja pärast, kui mundrimehed olid jõudnud toimikuid vaadata, paigutati mind eraldi.
Kaua ma seal üksi olla ei saanud. Toodi üks noormees, kes rääkis, et on Novosibirski oblastist, kus töötas elektriliini ehitusel. Teda olevat otse töö juurest kinni võetud, kusjuures ta ei teadvat endal mingit süüd olevat. Tema jutt tundus küllaltki tõepärane, aga üks asjaolu tundus siiski veidi imelikuna. Me saime kokku aprilli alguses, nii et ta pidi arreteeritama kas märtsi lõpus või aprilli alguses. Riides oli ta võrdlemisi kergelt ja ilma mütsita. Tundub üsna väheusutavana, et ta sel ajal võis Novosibirski oblastis liiniehitusel tööl olla nii kergelt riides ja ilma mütsita.
Paari päeva pärast viidi jälle jaama ja sealt läks sõit juba Moskvasse. Algul olin kriminaalkurjategijatega ühes kupees, kui nii võib nimetada. Kõrval olid naised. Seal sain näha ka sellist omapärast nähtust, nagu armastus enne esimest pilku. Minu kõrval istuv mees hakkas ühe kõrvalkupees oleva naisega juttu ajama, rääkis, et viimati oli kaks aastat vabaduses olnud, aga abielluda polnud jõudnud. Kui aga jälle vabaks saab, siis abiellub. Arutasid siis läbi, kui palju kummalgi neist veel istuda on jäänud ja leppisid kokku, kus ja millal nad kokku saavad. Naised viidi enne Moskvat ühes jaamas maha ja peigmehe-eelik ütles oma pruudieelikule, et see astuks natuke lähemale, et ta teda ka näha saaks. Tema soovile tuldi vastu. Eks ta ole, muidu oleks pärast veel selline ebameeldiv lugu võinud juhtuda, et lähed pruudiga kohtuma ja kui seal juhtub mitu naisterahvast olema, siis ei teagi, keda kallistama minna.
Moskvas laaditi meie reisiseltskond vangiautodesse ja veeti mööda vanglaid laiali. Meie hulgas oli ka üks grusiinlasest noormees, kes oli sõjaväes olles kellelegi noaga susanud. Kannatanu oli algul küll justnagu paranenud, hiljem aga siiski ära surnud, mille järel noakangelane oli arreteeritud. Poiss polnud ilmselt Moskvas käinud ja tahtis teada, kas me ikka oleme Moskvas? Ta küsis ühe vahisõduri käest: “Kas see on Moskva?” Vastust ei mingisugust. “No ütle, kas see on Moskva?” “Küll pärast saad teada.” Nii et impeeriumi julgeolekut kaitsti vaenulike elementide eest suure hoolega.
Mind viidi Lefortovo vanglasse ja sealt mõne päeva pärast Serbski-nimelisse Instituuti. Seal olime kahes väikses omavahel ühendatud palatis. Vahepeal viidi mõni ära, vahel toodi mõni juurde, nii et maksimaalselt olime kuuekesi, kui ma ei eksi, ja minimaalselt kahekesi. Nii öösel kui päeval oli palatis valvel kaks mutikest, kes siis pärast ülemusi informeerisid sellest, kes mida teeb või räägib. Vahetevahel külastas meid ka arst Tabakova. Kui me tõsised olime, siis küsis ta, et miks me täna nii tõsised oleme, kui me aga juhtusime millegi üle naerma, siis küsis ta, et miks me nii lõbusad oleme?
Palatikaaslastest võiks meenutada Vladimir Ossipovi. See mees oli juba ühe korra kinni istunud selle eest, et oli välja astunud oma kaasüliõpilase kaitseks, kelle KGB oli arreteerinud. Teist korda pandi Ossipov istuma ajakirjandusliku tegevuse pärast. Ta oli välja andnud masinakirjas ajakirja “Veetše”, trükkinud ühte numbrit vist kuus eksemplari. Hiljem muidugi asjaosalised trükkisid ümber. KGB oli “Veetšet” kätte saanud üheteistkümnes linnas. Meil oli ka paar numbrit olemas, neid KGB läbiotsimisel kätte ei saanud. Eriti asjalik see minu arust ei olnud. Omapärane oli asja juures see, et Ossipov pani ajakirja lõppu ka oma nime ja aadressi, nii et seda ajakirja põrandaaluseks ei saanud lugeda. Kui mitte kõike, siis vähemalt osa sellest, mis seal oli avaldatud, oleks võinud avaldada ka võimude poolt lubatud ja tsenseeritud väljaannetes. “Veetšet” sai ta välja anda viis numbrit, siis oli ta kutsutud julgeolekusse ja kästud asi ära lõpetada. Ossipov oligi siis “Veetše” väljaandmise lõpetanud ja hakanud välja andma uut ajakirja nimega “Zemlja”. Seda sai ta välja anda ühe numbri, siis pandi ta istuma.
Temalt kuulsin ka, et varem olid mõningad poliitilised olnud nõus sellega, et neid vaimuhaigeks tunnistati, hiljem aga, kui selgus, mis see tegelikult endaga kaasa tõi, hakati asjasse teisiti suhtuma. Vaimuhaigeks tunnistatud inimest ei võinud küll tavalisel viisil vanglasse saata, talle võis aga määrata sundravi ja “ravida” ta invaliidiks. Nii oli kuuldavasti tehtud 1968.–1969. aastal Paldiski mereväebaasis tegutsenud põrandaaluse organisatsiooni “Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit” ühe juhi Paramonoviga, kes saadeti üheteistkümneks aastaks Kaliningradi oblasti kurikuulsasse Tšernjahhovski vaimuhaiglasse. Seal on viibinud ka eestlasi, näiteks riigipiiri ületamisel arreteeritud Johannes Lapmann. Sellise praktika tagajärjel oli Läänes lahti läinud suur lärm ja NSVL oli lõpuks otsustatud Ülemaailmsest Psühhiaatria Liidust välja heita (et täielikust häbist pääseda, jäeti järjekordsele maailmakongressile tulemata ja teatati oma väljaastumisest).
Esimese kinniistumise ajal oli Ossipovi kongikaaslaseks olnud üks valuutaspekulant. Tol ajal oli olnud nii, et kui valuutaspekulandi “käive” oli suur, vist saja tuhande rubla ringis, siis võis teda ähvardada ka surmanuhtlus. Ossipovi kongikaaslane oli seda kartnud. Mõlemal neil oli kohus lõppenud samal päeval. Ossipov oli väga nukker olnud, et sai seitse aastat (see oli maksimum poliitilise paragarahvi järgi esmakordsel kinniminekul), valuutaspekulant oli aga olnud õnnelik, et sai kümme aastat. Ossipovi sõnade järgi pidid suured sulid tahtma, et neid tunnistataks süüdimatuks, sest siis ei panda vanglasse. Üks valuutaspekulant oli kunagi tunnistatud vaimuhaigeks, aga hiljem oli tema kodus läbi viidud täiendav läbiotsimine, mille käigus leiti psühhiaatriaõpik, kus tema poolt põetava haiguse sümptomid olid alla kriipsutatud. Siis tehti täiendav ekspertiis ja leiti, et mees on süüdiv.
Oli veel üks tatarlasest Moskva kunstnik Gantelbarri Muhamettšin, kes oli joonistanud mitmesuguseid plakateid, mis nõukogude võimule ei meeldinud, näiteks nn nõukogude haakrist, see on viisnurk, mille tipud on ära keeratud, nii et tekib mingi haakristi ja viisnurga ristsugutis; samuti plakati, millel olid haakrist ja viisnurk kõrvuti ja võrdusmärk nende vahel jne.
Üks palatikaaslane nimega Janin väitis, et ta on endine sõjaväelendur, et ta olevat Mustal merel reisilaevaga sõites laevalt merre laskunud, sealt kummipaadiga Türgisse sõitnud ja sealt Ameerikasse läinud. Hiljem oli ta Ameerikast salaja tagasi tulnud, et koos naise ja lapsega uuesti välismaale põgeneda. Oli üritanud kummipaadiga Türgisse sõita, aga oli avamerel kinni peetud. Kogu see lugu tuletas küll kangesti meelde parun Münchhauseni lugusid. Peale selle olid veel mõned mehed, aga need ei paku erilist huvi.
Uurimistsükkel selles instituudis kestis normaalselt 35 päeva, neid aga, kes olid kinni pandud poliitilise paragrahviga, hoiti tavaliselt 2×35 päeva, sest esimese 35 päevaga ei saadud aru, kas tegu on süüdimatute või süüdivate inimestega. Selle aja jooksul tehti ka mõningaid uurimistoiminguid, aga enamuse ajast me lihtsalt lorutasime niisama, lugesime raamatuid, mida sai sealsest raamatukogust, ja vestlesime omavahel.
Näiteks näidati paberilehti, millel olid mingid segased värvilaigud ja küsiti, mida see teile meenutab. Siis näidati paberilehti, millest igaühe peal oli neli erinevat eset ja küsiti, milline on siin ülearune. Näiteks olid ühel lehel lennuk, auto, mootorratas ja õmblusmasin. Siis oli veel suulistele küsimustele vastamine. Igale küsimusele vastamiseks kuluvat aega mõõdeti stopperiga. Püüdsin vastata hästi hoolikalt, et ei oleks vähematki vääratust. Uurimise lõpptulemusse oli kirja pandud, et vastused olid rõhutatult loogilised.
Peale selle oli veel üks eksperiment, mida me omavahel nimetasime kosmonaudi tooliks. Seda tehti vabatahtlikega, aga me tegime selle kõik läbi. Pandi hästi mugavasse pehmesse tugitooli istuma, siis ühendati elektroodid pea külge, ilmselt biovoolude mõõtmiseks. Siis tehti tuba pimedaks ja siis hakkas natukese aja pärast algul vilkuma nõrk sinine valgus ja vahepeal käisid märksa tugevamad punase valguse sähvatused. Punase valguse sähvatuse ajal tuli vajutada tooli käepideme sees olevat nuppu. Pikapeale jäid valgusesähvatused järjest nõrgemaks ja lõpuks lakkasid hoopis. Sellele järgnes pikk paus. Kuna tuba oli pime ja soe, tugitool hästi pehme ja mugav, siis jäin lõpuks magama. Kui tulukesed jälle vilkuma hakkasid, siis ärkasin üles ja hakkasin jälle nuppu vajutama.
Üks omapärane asjaolu vääriks siiski veel meenutamist. Kui meile putru toodi, siis oli osale taldrikutest serva puuritud väikesed umbes 2 mm läbimõõduga augud, mõnel taldrikul üks, mõnel kaks. See daam, kes need taldrikud tõi, ei pannud neid käest mitte sinna, kuhu oleks olnud kõige ligem, vaid vahel hoopis vastupidi. Siit oleks võinud arvata, et pudruga püütakse midagi sisse sööta. Üks kord ma seisin tagumises palatis ukse juures ja kuulsin, kuidas üks valge kitli kandja ütles oma teise palati välisukse juures seisvale kolleegile: “Siin on teile tabletid. Panete pudru sisse.”
Paaril korral sai kokku puututud ka tolleaegse selle instituudi ühe tuntuima psühhiaatri-eksperdi Luntsiga. Erilist muljet ta mulle ei avaldanud. Vaidlesime temaga veidi, tema väitis, et minu ettekujutus psühhiaatriast vastab Peeter I aja tasemele ja et mul on primitiivne mõtlemine (“ploskoje mõšlenije”). Küsisin, mida see tähendab. Lunts ütles, et “Faustist” selgub. Ütlesin, et olen “Fausti” kahel korral näinud. Lunts väitis, et nägemisest on vähe, tuleb lugeda.
Arstid suhtusid enamuses meisse täiesti neutraalselt, ei ilmutanud meie suhtes vaenulikkust ega poolehoidu. Ainult üks arst väljendas selgelt oma poolehoidu meiesugustele, aga seda tegi ta arusaadavatel põhjustel siis, kui me temaga olime kahekesi.
Pärast ekspertiisi lõppemist viidi mind jälle Lefortovo vanglasse, kus sain olla paar päeva. Kongikaaslasteks oli üks endine miilits ja üks endine NSVL Ülemkohtus esinenud prokurör. Prokurör oli kinni pandud süüdistatuna altkäemaksuvõtmises. Hiljem laagris sain uuesti kokku G. Muhamettšiniga, kellelt kuulsin, et selle altkäemaksuloo pärast oli istuma pandud kakskümmend inimest, nende seas kaheksa ülemkohtu tasemega prokuröri, nii et võimudel olevat olnud raskusi asja läbiviimiseks vajalike ametimeeste leidmisega. Prokuröril juba protsess käis, nii et ta viidi igal hommikul ära ja õhtul toodi tagasi kongi. Süüdistuskokkuvõte oli tal kaks parajalt paksu köidet. Sain seda ka natuke lugeda. Meelde on jäänud üks episood, kus kelleltki, kes pidi minema Koreasse komandeeringusse, võeti selleks, et ta sinna saaks, nelisada rubla altkäemaksu. Asjaosaline kutsuti muidugi oma tegudest aru andma, kusjuures ta oli väitnud, et tema arvates oli see raha sõidukulude katteks.
Hiljem, enne kohtuprotsessi, sain lugeda uurimistoimikuid, kus oli sees ka minu ekspertiisi otsus. Ekspertiis tunnistas mind süüdivaks ja seega sobivaks GULAGi. Üldse tegi uurija major Žukov tõsiseid pingutusi, et leida minu juures mingeid ebanormaalsuse tunnuseid. Ülekuulamistele kutsuti isegi mitmed minu kunagised õpingukaaslased keskkooli ja TPI päevilt. Kõigilt küsiti, kas ma pole rääkinud midagi nõukogudevastast ja kas nad pole minu juures märganud mingeid veidrusi. Keegi polnud minult midagi nõukogudevastast kuulnud, aga veidruste kohta ütles üks inimene, et mul olid küll mõningad veidrused, aga milles need seisnevad, seda ta ei mäleta.
Neil aegadel enam kõiki, kes nõukogudevastase tegevusega olid vahele jäänud, kinni ei pandud, vaid ilmselt oletati, et kui inimene juba on sattunud KGB vaatevälja, siis ta vaevalt enam julgeb edasi tegutseda. Võimude versioon oli ju sel ajal, et rahvas on eluga rahul, polegi enam kedagi kinni panna. Sellega seoses tuleb meelde üks lugu, mida kuulsin vene inimõiguslaselt Sergei Kovaljovilt. Kuskil oli kinni kukkunud üks kolmeliikmeline grupp. Üks asjaosaline, kes ilmselt tunnistusi andis, sai karistada tingimisi, teine pandi istuma, kolmanda kohta aga tehti otsus, et praegu on ta normaalne, aga siis, kui oma kuriteod toime pani, oli ta süüdimatu. Nii et selle kindlakstegemiseks, kas inimene on antud momendil normaalne või mitte, nähti kurja vaeva, aga selle kindlakstegemisega, kas ta minevikus oli normaalne või mitte, saadi millegipärast lihtsalt hakkama.
Veidi enne jaanipäeva saabusid Lefortovo vanglasse kaks KGB meest Tallinnast (major Žukov ja üks konvoiir) ja KGB “Volga” viis meid lennuväljale. Tavalise reisilennukiga toodi tagasi Tallinnasse vanasse tuttavasse “Patareisse”. Nii lõppes mu umbes kaks ja pool kuud kestnud sundekskursioon Serbski-nimelisse Kohtupsühhiaatria Instituuti, millele järgnes juba protsess ENSV Ülemkohtus ja kohtuotsus: 6 aastat GULAGi.