Tormi ees murduvad tammepuud:
Kindlad on mehed aatele truud.
Gustav Suits
Nende luuletaja sõnadega võiks meie lahkunud sõbra Erik Udami raamat alata ja ka lõppeda, sest Erik kuulus sellesse varsti väljasurevasse põlvkonda, millel olid veel olemas ideaalid. Hilisematel vastupanuvõitlusse tulijatel oli küll viha ja vaprust, kuid mingeid aateid polnud nende juures märgata. Või kui need siiski olemas olid, siis nii sügavale hingepõhja peidetuna, et kõrvalisel jäid nad hoomamata.
Sest millegi muu kui idealismiga ei saa seletada fenomeni, et ridamisi astusid noored mehed, peaaegu poisikesed vastu kuritegelikule jõule, mis oma kõikvõimsuse ja halastamatusega oli halvanud kogu maailma, meie väikesest ja sihikindla selektiivse genotsiidiga hõrendatud rahvast rääkimata. Omal ajal Mordva vangilaagrites käis pidev vaidlus tulevase tegevuse üle ning kaasvõitlejad jagunesid meie tollase mõistukõne kohaselt “lõvilüpsjateks” ja “lillekasvatajateks”. Ehkki Erikut tollal meie hulgas polnud, sai temast kõige järjekindlam kiskja nisade kallale kippuja. Ja seda kuni surmani.
Järgnevatel lehekülgedel meenutavad Erikut tema omaksed, sõbrad ja võitluskaaslased piisava mitmekesisusega, nii et toimetajal poleks vaja seda kordama hakata. Kuid toimetaja on eelispositsioonil selles suhtes, et tema teab, mida keegi kirjutab, autorid aga üksteise poolt kirjapandut ei tea. Niisiis jääb minu ülesandeks üritada täita mõnda lünka, mis kas hajameelsuse või endastmõistetavuse tõttu on paberile panemata jäänud.
Ja esimeseks sääraseks küsimuseks on: kes me siis õigupoolest olime? Vastuhakk meie kodumaa vallutajale ja meie rahva hävitajale tundus poisipõlves nii loomulikuna, et selle üle päid murdma ei hakatud. Ei mõeldud ka võimust, sest meie jaoks oli reaalsuseks seaduslik Eesti Vabariik, mille valitsus küll asus välismaal, ja ennast pidasime pigem selle vabariigi sõdureiks. Tegelikult kujutasime endast kommunistliku vägivallavõimuga rahulolematu rahva reaktsiooni samuti, nagu tänapäeval on mõistusevastase globaliseerimise vastu suunatud reaktsiooniks skinhead´ideks sõimatud noorukid. Ja tuleviku nn objektivistliku ajaloolase arvates olime ilmselt regressiivseks nähtuseks, mis tahtis ajalugu tagasi pöörata.
Ei pidanud me ennast ka kangelasteks ega sobi selle sõna kasutamine meie kohta tänapäevalgi, sest praeguse aja kangelased on kas hangeldajad või veiderdajad, sekka mõni kriminaalkurjategija. Liiatigi kuulub kangelase arhetüübi juurde võidu saavutamine, ent me kõik kokku võime end pidada ükskõik kelleks, aga mitte võitjateks. Mõnes mõttes saab võitjaks pidada ainult Erik Udamit, sest temal jäi kõik see, mis veel ees oli, nägemata ja kogemata. Kangelast, kes kaotab vastasjõule, nimetatakse ka märtriks. Kogu Eesti dissidentlus oli ettevalmistumine martüüriumiks, ent surmaga lõppes see tee ainult Jüri Kukel ning temalgi pigem õnnetu juhuse läbi.
Kahtlemata oli selle meie-grupi, mille piirjooni ma siin visandada püüan, tekkimisel kõige olulisemaks faktoriks kommunistlik koonduslaager. Seal sai igaühele selgeks, et ta pole üksi, ja — mis on veel tähtsam .—, et meie pole üksi. Ja arvatavasti seal muutus meie võitlus Eesti iseseisvuse eest võitluseks kommunistliku režiimi vastu. Eesti rahvuslus jäi meist enamiku maailmavaateks ka edaspidi, ent veendumuseks sai teadmine, et Eesti ei vabane enne, kui langeb Kremli võim. Nii ka läks, kuid me ei osanud ette arvata kommunistide metamorfoosi, kes vaid oma kopitanud ideoloogiast lahtiütlemise hinnaga säilitasid kõik muu — varandused, positsiooni, sidemed ning loomulikult ka võimu.
Nii nagu eesti rahvuslus ei kujuta endast mingit ühtset ja dogmatiseeritud ideoloogiat, polnud selleks ka antisovetism. Meie hulgas segunesid peamised iseseisvusaegsed poliitilised suunad, millele lisandus tubli portsjon Saksa natsionaalsotsialismist laenatut, ent ilma selle rassistliku osiseta. Omandades laagritest teadmise, et kogu N.Liidus pole ühtegi rahvast, kes poleks kommunistide poolt orjastatud, ei suutnud me ka edaspidi omaks võtta 1960.—1970. aastatel eestlaste hulgas ainsa ühendava tundena lokkavat russofoobiat, mille äärmuslikud postulaadid näisid otse laenatuna dr. Goebbelsi propagandast. Ainult sõna “juut” oli asendatud sõnaga “venelane”. Suurepärane kilp seltsimeestele kommunistidele ja Venemaal, kus venelasi vihata ei saanud, kasutasid nad sihtmärgina neidsamu juute. Tuleb märkida, et edaspidi oskasid Lubjanka ja Vana väljaku manipulaatorid juhtida ka antisovetismi endale meelepärasesse ja ohutusse sängi, mida tuntakse dissidentluse nime all.
Kui selleks, mis meid laagritesse viis, oli absoluutne vabatahtlikkus, siis pärast laagrit ühendas seda gruppi ikkagi ühine paariastaatus ehk teisisõnu olime sovetiühiskonna neegrid, nagu Viktoras Petkus armastas öelda, Kord Mordvas porises üks roheline uustulnuk meie üksmeele ja vennaarmastuse propaganda peale: “Okastraat hoiab meid siin koos.” Ja sama nähtamatu okastraat ümbritses meid ka suures tsoonis, mida eriti kinnitab meie-tunde murenemine pärast okastraadi kadumist. Aastakümneid vindunud vanad vaenud, kadedused ja rivaliteedid on muutunud aktuaalseks, mida oli tunda ka selle raamatu tegemise juures.
Tegelikult tekkis esimene lõhe seni end ühtseks tervikuks pidanud vennaskonda 1970. aastate teisel poolel, kui mõned meist, nende hulgas Erik Udam, pidasid vajalikuks lülituda N.Liidus juba kümmekond aastat kestnud avalikku vastupanuliikumisse ehk dissidentlusse. Sidemed Moskva, Leedu ja Läti vastavate ringkondadega olid muidugi varem olemas, nende juured ulatusid samuti vangilaagreisse. Praegu võib öelda, et enne avaliku ja mittevägivaldse vastupanu idee tekkimist oli meie kõigi ühiseks eesmärgiks kommunistide ning nende võimu füüsiline hävitamine, see, mida olid teinud metsavennad ja milleks valmistusid relvade kogumisega ka põrandaalused noorterühmad. Kas selle võimaluse annab sõda või ülestõus, polnud selge, kuid selge oli, et selleks tuleb valmis olla. Ning selle sihi nimel toimuski too märkamatu tegevus, mida kommunistide karistuskoodeks nimetab “nõukogudevastaseks propagandaks ja agitatsiooniks”. Omakirjastus tekkis juba enne disssidentlust ja jõudis ka Eestisse meie laagrisidemete kaudu. Teisteks selgitus- ja õhutustegevuse komponentideks olid eestiaegne ning pagulaskirjandus. Lisaks neile ja ehk kõige olulisem oli isiklik eeskuju ja veenmine. Meist kümme ja rohkem aastat noorematele, kes olid koos sovetivõimuga üles kasvanud, tuli ju aabitsatõdedest pihta hakata. Aga kõik see oli võimalik ainult nendel, kes ise kirjasõnast lugu pidasid ja kellel oli kontakte põhiliste sihtgruppide — noorema haritlaskonna ja üliõpilasnoorsoo — hulgas. Tööliste või ametnike püsivates ja partei ning nuhkide kontrolli all olevates nn töökollektiivides polnud see võimalik. Selline olukord tekitas kannatamatumates meist rahulolematust ning ehk alaväärsustki, millest väljarabelemiseks oligi päästerõngaks dissidentluse ehk avaliku vastupanu idee.
Suuremas osas meist tekitas dissidentlik ideoloogia, millega kirjanduse vahendusel ju hästi kursis oldi, hämmeldust. See polnud enam võitlus Eesti iseseisvuse eest (rahvusküsimusest püüti nende põhidokumentides üldse kõrvale hiilida), see polnud ka võitlus kommunistliku režiimi kukutamise ja hävitamise nimel, vaid hoopis sellesama režiimi põlistamiseks tehtava iluravi propageerimine. Selle üheks esmaseks tekkepõhjuseks oli olnud nõukogude vangipõlvest pääseda tahtvate juutide väljarännuliikumine ehk puhtakujuline majanduspagulus. Aegapidi liitus juutidega reformimeelseid kommuniste ning rahulolematuid vene haritlasi ja tekkiski nn inimõiguste kaitse liikumine. Asjast haaras kinni tollane USA president Jimmy Carter ja Helsingis toimunud nn Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel lülitati 1. augustil 1975 inimõiguste kaitsmine lõppakti teksti. Moskva esindajatele oli see tühine järeleandmine Euroopa piiride põlistamise saavutamise kõrval, mida pole tänase päevani muudetud. Põhiliseks inimõiguseks jäi sealjuures ikkagi õigus N. Liidust lahkuda. Millal sellesse lülitus Andropovi KGB, on praegugi raske kindlalt öelda. Ent kui lähtuda vanast küsimusest “kellele oli see kasulik?”, siis arvatavasti üsna algusest peale. Sest tšekistidele oli avalik vastupanu otse taeva kingitus. Vastased, kelle otsimiseks ja vahel koguni väljamõtlemiseks nad enne olid pidanud vaeva nägema, tulid ja andsid end ise kätte. Lääne ajakirjanduse vahendusel sai liikumise mõõtmeid paisutada, sellega omakorda Poliitbürood hirmutada ja KGB koosseisud hakkasid kiiresti kasvama, uuesti rajati kõikjal just dissidentlusega võitlemiseks 5. osakonnad ning mänguväli avardus igas suunas.
Nõukogude impeeriumi äärealadel hakkas samuti tekkima Helsingi gruppe ja sellest ei saanud kõrvale jääda ka Eesti. Kihutustöö Eesti Helsingi grupi loomiseks tuli kahelt poolt — Moskvast ja Vilniusest, ent sellest ei saanud ikkagi asja. Eelmainitud rahulolematud vanade poliitvangide hulgast leidsid endale küll mõningaid kaasatulijaid, kuid konsultatsioonid vähegi nimekate opositsioonimeelsete haritlastega ei andnud tulemusi. Nagu üsna varsti selgus, ei toiminud muukeelsetel aladel Vene dissidentide põhiline ahvatlus – Hollandi saatkonna vahendusel saadud Iisraeli viisa ja pilet otse kuldse Lääne meepottide juurde. Küll aga saavutati Eestis aastakümneid otsitud sidemed Läänega. Ent kuna Läänes dirigeerisid ja finantseerisid N. Liidu inimõiguslaste liikumist samuti luureorganisatsioonid, siis pidasid need esmatähtsaks oma eesmärke, mis Eesti vastupanu- ja vabastusideedega sugugi kokku ei langenud. Alguses oli sealne toetus ainult moraalne, hiljem, pärast Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse asutamist Stockholmis, mingil määral ka materiaalne. Kuid ameeriklased on poemeeste rahvas, kes tahab palju saada ning vähe anda. Lisaks andis see vähene abi KGB-le võimaluse süüdistada selle saajaid Lääne luure palgal olemises.
Dissidentluse põhituumik Moskvas eesotsas Andrei Sahharoviga jälgis samuti tähelepanelikult ääremaade liikumisi. Samuti nagu Venemaalgi tembeldati igasugune kõrvalekaldumine ortodokssete inimõiguslaste N. Liidule lojaalsest ideoloogiast ekstremismiks, provokatsioonideks jne. Oma elukorralduse tõttu oli mul võimalik kõige järjekindlamalt kuulata ööd läbi Lääne raadiosaateid ja sealt tulev sõnum Eesti osas oli täiesti üldistatav. Kui mõned meie hulgast võisidki saada rahuldust oma nimede jõudmisest eetrisse, siis Eesti kuulajale ei öelnud need nimed endiselt mitte midagi. Raadiojaamad omakorda pidasid kinni jäigast hierarhiast. Algusest peale hakati eristama nn staare. Eestis vastas sealsetele nõuetele kõige rohkem Mart Niklus ja temast peamiselt räägitigi. Kui nad koos Enn Tartoga uuesti vangistuses viibisid, oli nende mainimise sagedus umbes vahekorras 1: 10 Mardi kasuks. Teised staarid olid Jüri Kukk ja meie täielikuks üllatuseks endine hävituspataljonlane Johannes Hint. Ütlemata jäänu sisu oli umbes järgmine: astuge kommunistlikku parteisse, tehke karjääri, teenige kasvõi KGB-d ja pöörake siis äkki dissidendiks, andke allkiri mõnele avalikule dokumendile ning oodake Iisraeli viisat. Peamine panus tehtigi reformi- või teisiti öeldes karjäärihimulistele parteilastele. Pole vist vajagi lisada, et Erik Udami nimi kostis Münchenist ja Washingtonist vaid paaril korral. Naeruväärsena tundusid püüded tõsta vangistuses viibijate sotsiaalset staatust nende tituleerimisega teadlasteks, kirjanikeks jne.
Lõhe, mida enne mainisin, sai eriti tuntavaks siis, kui paarikümneliikmeline dissidentide rühm oli enam-vähem konsolideerunud ja hakkas end, nii imelik kui see ka pole, esmajärjekorras vastandama mitte kommunistliku vägivallaaparaadiga, vaid nende endiste kaasvõitlejatega, kes dissidentide taktikat heaks ei kiitnud. Nähtus, mis on tuttav igasuguse sektantluse, ka poliitilise, ajaloost. Ühed on pühad ja väljavalitud, teised põrgusse määratud patukotid või, nagu ütles seltsimees Lenin: sotsiaaldemokraadid on hullemad vaenlased igasugustest parempoolsetest, sest nemad on reeturid. Meie, ülejäänud, püüdsime vanast harjumusest põranda alt väljatulnuid igati abistada ja toetada, välja arvatud nende eeskujule järgnemine. Aga sellestki ei tulnud midagi välja. Sest esimeste reaalsete isikute allkirju kandvate protestikirjade jõudmisele Läände järgnes aastatepikkune kassi-hiire mäng tšekistidega, mis kurnas nii allakirjutajate endi kui ka nende lähedaste närve (mõni pole sellest toibunud tänaseni), ja päevast päeva kestev ootus, millal kellelegi järele tullakse. Halvasti mõjus ka see, et kogu tegevuse efekt oli nullilähedane. Püüti küll tuvastada “inimõiguste rikkumise juhtumeid”, aga need pöördusid pigem tuvastajate enda vastu, sest
sovetieestlased oli harjunud oma õigusi (või huve) kaitsma tutvuste, altkäemaksude ja salakaebuste abiga, dissidentide sekkumine ähvardas kaasa tuua ebameeldivaid tagajärgi. Käimapandud põrandaalune väljaanne “Lisandused…” levis imeväikeses tiraažis peamiselt asjaosaliste enda hulgas. Rootsis ei suudetud organiseerida selle massilist paljundamist ja Eestisse tagasi toimetamist. Võib-olla ka ei tahetud, sest sisu poolest oli ta üpris kesine. Protestikirjad küll jõudsid adressaatideni ja neid tutvustati ka Lääne meedias ning loeti ette Eestisse määratud raadiosaadetes, aga sinnapaika see jäigi. Ühtegi meile nüüd nii tuttavaks saanud kollase meedia jaoks “müüvat” sündmust Eestis ei toimunud. Keegi ennast ära ei põletanud ja kui Moskvas iga läbiotsimise või vahi alla võtmise peale kihutas kohale kogu välisajakirjanike armee, et üksteisest ette jõudes seda oma lehtedele, raadio- ja telejaamadele edastada, tekitades nii valekujutlust sealse dissidentluse mõõtmetest, siis ääremaade uudised jõudsid sinna hilinedes ja oma värskuse kaotanuna. Ent mis põhiline, kaasatulijaid leidus minimaalselt. Eestlastele pole vene või juudi rahvast erinevalt eneseohverdus kunagi eriti omane olnud. Jah, kui on vaja tõesti oma rahva või kodumaa eest välja astuda, siis teevad seda ka eestlased, ent mingite Moskva juutide või reformikommunistide ideede nimel ja huvides ei tahetud seda sugugi teha. Nõnda hakkas dissidentlus Eestis sarnanema üha enam esimese ristikogudusega, üksteist kaua aega tundvate inimeste ja nende perekonnaliikmete ühendusega. Peagi hakkasid toimuma ka arreteerimised koos järgnevate kohtulavastustega, ilmselt selleks, et “mäng” ei kaotaks oma teravust. Ent need terroriaktid tulid sadistliku aeglusega, ilma mingi nähtava põhjuseta, et järgmistel vanglakandidaatidel oleks ikka aega oma rasvas praadida. KGB-d ja tema võimalusi tundes oleks olnud võimalik üheainsa ööpäevaga kogu Eesti dissidentlus likvideerida, aga just seda Pagari tänava mehed teha ei tahtnud. Kui need kõik kinni panna, siis kust võtta uusi! Ja üldse ei hakka keegi kuldmune munevat hane pannile panema.
Kogu selle kadalipu tegi täiel mõõdul läbi ka Erik Udam, välja arvatud järjekorras kolmas vangistus. Kas jätkus temal oidu protsess peatada või oli aktiiv juba liiga kokku kuivanud, kuid kuni 1987. a augustini Eestis enam mingit dissidentlikku tegevust polnud. Ent 1988. a alguses tuli Erik minu juurde ERSP asutamise ettepanekuga ja tahtis saada järjekorras seitsmendat allkirja. Kas oli tal meeles kümme aastat varem toimunud nõupidamine ühel tundmatul heinamaal, kus ma ütlesin lõplikult lahti ükskõik millisest avalikust vastupanust (see oli pärast ebaõnnestunud katset asutada Eesti, Läti ja Leedu Rahvusliikumiste Ülemkomitee, kui ma veel juures olin), ent lisasin, et tulen kaasa, kui asi seda väärib. Või oli põhjuseks külm arvestus, et endistest Mordva poliitvangidest olin ma ainuke, kellel oli õnnestunud tundmatuse hallusest välja rabelda, ning vaja polnud mitte mind, vaid minu nime. Idee vastu polnud mul seekord midagi, Hirvepark oli toimunud, MRP-AEG asutatud, stalinismiohvrite mälestusmärgi rajamise ettepanekule olin korjanud paarsada allkirja, vaidlus toimus ettepaneku tegijate isikute üle. Tuletasin meelde talle kunagi tehtud ettepanekut luua Helsingi libagrupp ja ütlesin, et minu arvates mõtles KGB tollal kaks käiku ette. Nad olid ilmselt kindlad selles, et Erik avalikustab selle ettepaneku ja teeb küll endale nime, kuid samaaegselt seab kahtluse alla kõik olemasolevad ja juurdetulevad Helsingi grupid. Ütlesin, et minu arust võtab KGB nüüd oma kontrolli alla kõik uued liikumised ja mõned neist loob ta ise. Soovitasin see paber kõrvale jätta ja natukese aja pärast teha uus, kuhu kirjutaksid alla meile tuntud ning läbiproovitud inimesed, mina nende hulgas. Aga minu imestuseks ei pidanud ta võimalikuks seda aktsiooni peatada ega ka ise taanduda. Mis oli selle põhjuseks, ei tea ma siiamaani. Ning teine kord seisime vastamisi aasta hiljem, kui koos Enn Tarto ja Jüri Pertmanniga üritasime luua usaldusväärsetest endistest poliitvangidest mittepoliitilist organisatsiooni. ERSP oli siis juba loodud ning kaasa kutsutud parteilased tegid kõik, et meie kavatsusest asja ei saaks, kartes ilmselt konkurentsi. Möönan, et ma ise võisin ka olla sinisilmne ja arvata, et see tõesti jääb mittepoliitiliseks laagrivendade ühenduseks. Mäletan väga hästi, kuidas vanad kamraadid üksteist kissis silmi piidlesid, et kes saab etteotsa…
Eelnev lõik pole kirja pandud kavatsusega Erikule midagi üle haua ette heita. Mulle oli ja jääb ta üheks kõige kindlamaks ning ustavamaks kaasvõitlejaks ja see, et ta minu arvates mõnikord eksis, ei vähenda karvavõrragi tema osa Eesti eest peetud võitluses. Ja tunnistan, et kogu dissidentlust käsitlev osa on antud meelega tumedamates värvides, et anda võimalust edaspidi selle nähtuse objektiivsemaks kirjeldamiseks. Seni on ju olnud ainult kaks äärmuslikku kontseptsiooni, üks KGB ja tema käsilaste poolt ning teine dissidentluse enda seest. Esimene ei tule enam üldse arvesse, teine aga suurendab inimlikult arusaadavatel põhjustel dissidentluse rolli, tehes sellest episoodist hiilgava apoteoosi kogu Eesti vastupanuliikumisele.
Liigutav, aga ka naljakas on siinsest raamatust lugeda, kuidas poliitikuteks saanud endised kaaslased üritavad Erikut paika panna, oletades, et ta veel elaks. Igaüks teeb seda oma mätta otsast ja sellelt redelipulgalt, millele neil on õnnestunud tõusta. Ja kellelgi ei tule pähe arvata, et kui Erik tõesti oli selline, nagu teda mäletame, siis poleks tema sirgjoonelisus ja põhimõttekindlus viinud teda ministritoolile ega parlamenti, vaid hoopis sinna, kuhu teistele hoiatuseks pisteti meie üliliberaaldemokraatliku vabariigi ainukene poliitvang — Hirvepargi organiseerija Tiit Madisson. Sest ka ERSP-le ei toonud tema mädavõitu algus auväärset järge. Eesti dissidentluse rajanud neljast endisest Mordva mehest olid kaks küll parteiasutajate hulgas, kuid juhikohale pääsemiseks polnud neil mingeid šansse. Ja kaks veel vangistuses viibijat lükati kõrvale juba enne nende vabanemist, ikka hirmust kõvakäelise juhi ees. Liidrikriis saatis ERSP-d kogu tema lühikese eksistentsi vältel ja viis lõpuks lõhkimineku ning poliitiliselt areenilt kadumiseni. Ja kogu endisest dissidentlikust seltskonnast on poliitikasse pidama jäänud kõige paksunahalisemad, kes isikliku heaolu nimel on valmis kõikvõimalikeks kompromissideks. Inetu on küll nii öelda, aga mul on hea meel, et Erikul jäi see kõik läbi tegemata. Ja just sellepärast saime temast ka raamatu teha.
Jaan Isotamm