Mart-Olav Niklus on sündinud 22. septembril 1934 Tartus.
1950. aastatest alates on Mart Niklus kompromissitult, sihikindlalt ja ennastsalgavalt võidelnud Eesti iseseisvuse ja inimväärse ühiskonna taastamise eest (iga inimese õiguse eest vabale eneseväljendusele, eneseteostusele ja inimväärsele äraelamisele). Julgele ja järjekindlale väljakutsele vastasid Eestimaa Kommunistlik Partei ja selle repressiivasutus Riiklik Julgeoleku Komitee (KGB) ränkade repressioonidega: ülikoolis omandatud erialal töötamast takistamine, neli vangistust aastatel 1958-1966, 1976, 1980-1988, (kokku enam kui 16 aastat vabadusekaotust), kõikvõimalik muu tagakiusamine näiteks koosolekutel ja massiteabes laimamise, jälitamise (kodumaja jälgimine vastasmajast, telefonikõnede ja kirjavahetuse kontrollimine), kodu läbiotsimiste, avalikes kohtades kimbutamise jm “uurimistoimingute” näol.
Mart Niklus on rahumeelses õiguslikus võitluses totalitaarse režiimi vastu 1970. aastatel teinud koostööd teiste ikestatud rahvastega, eriti leedulaste ja lätlastega. Vastupanuliikumise paljude ette-võtmistega (okupatsioonivõimudele Tallinna ja Moskvasse, mitmete riikide valitsustele ja rahvus-vahelistele organisatsioonidele läkitatud avalikud kirjad, pöördumised, selgitustöö jne) rööbiti oli Mart Niklus Balti apelli (Baltic Appeal) üks koostajaid ja levitajaid. Nimetatud üriku lõplik tekst seati eestlaste ja leedulaste ühistööna kokku Mart Nikluse kodus Tartus Vikerkaare tn 25 augustis 1979. 6. mail 2001 avati nimetatud maja esiküljel Balti apelli meenutustahvel.
Balti apell (avaldatud eesti keeles näiteks ajakirjas Looming 1989, nr 3, lk 426-427) on tähtsaim, väga põhjalik, rahvusvahelisele õigusele tuginev, vabadusvõitluse eesmärki väljendav ja suurima alla-kirjutanute arvuga baltlaste dokument. Augustis 1979 pöördusid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirjaga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri Kurt Waldheimi, NSV Liidu, Saksa DV, Saksa LV valitsuste ja Atlandi Hartaga (1941) ühinenud riikide poole nõudega tühistada 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP) koos selle salajaste lisa-protokollidega ning likvideerida nimetatud sobingu tagajärjed, teiste sõnadega – lõpetada NSV Liidu okupatsioon Balti riikides. Siinjuures mainiksime, et eestlastele, lätlastele, leedulastele oli suureks toeks tõsiasi, et enamik maailma demokraatlikke riike eesotsas USAga polnud kunagi tunnustanud Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi okupeerimist, annekteerimist ja inkorporeerimist NSV Liitu. Vabaduse ja inimõiguste mõjukaim toetaja USA president Ronald Reagan oli NSV Liitu iseloomustanud kurjuse impeeriumina. Poliitilised põgenikud meenutasid ja mälestasid enamasti suurküüditamist 14. juunil 1941. Selle massikuriteo ohvriks langenute ja üldse baltlaste kannatuste puhul kuulutas Ronald Reagan aastaid 14. juuni paiku välja Ikestatud Rahvaste Nädala (Week of Captive Nations), milles tõstis esile Mart Nikluse juhtumi, ühtlasi astus välja tema kaitseks. Rahvusvahelisele solidaarsusele reageeris sovetlik väliskommentaator Vambola Põder paskvilliga ajakirjas Pikker (1984, nr 21), kus Mart Nikluse kaitseks välja astunud Ronald Reaganit naeruvääristati, vabadusvõitleja aga tituleeriti kriminaalkurjategijaks.
Juba esimesest vangistusest alates (peamiselt Mordva ANSVs) on Mart Niklus teinud koostööd eesti, läti, leedu, vene, ukraina, juudi jt rahvustest inimõiguslaste ja kommunismivastaste demokraatidega (teiste hulgas ülemaailmse kuulsusega NSV Liidu inimõiguslane, Nobeli rahupreemia laureaat akadeemik Andrei Sahharov), astudes avalikult välja ka nende rahvuslike huvide, inimõiguste ja vabaduse kaitseks. Koos teiste vabadusvõitlejatega nõudis Mart Niklus 1980. a. avalikult NSV Liidu okupatsioonivägede (nn piiratud väekontingent) viivitamatut väljaviimist Afganistanist, mille kohtumisel USA ajakirjanikega tegid teatavaks rahvusvahelisele avalikkusele.
Mart Nikluse tegevust ja talle osaks saanud vaenamist kajastati sageli isekirjastuslikus väljaandes Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis (ilmus Tartus 1978-1983, seejärel Tamizdat-väljaandena Rootsis). Mart Niklus ise oli nimetatud kroonika üks kaastöölisi. Andmeid ja kirjutisi Mart Niklusest ilmus Isekirjas (Kohtla-Järve 1983 talv-1985 sügis), Leedu Katoliku Kiriku Kroonikas ja Moskvas välja antud Jooksvate Sündmuste Kroonikas (Hronika Tekuštših Sobõtii). Viimatinimetatu on üks tuntumaid, tähtsamaid, aastaid ilmunud dissidentide Samizdat-väljaandeid.
1970ndatel aastatel said võitluskaaslased Mart Nikluselt vajalikku teavet KGB tegevuse, eel-uurimise ning vangilaagrite tingimuste kohta, samuti väärtuslikke nõuandeid, kuidas käituda arreteerimise, ülekuulamise ning vangistuses viibimise ajal, seega oma esimese õppetunni poliitvangi käitumisaabitsast (allikas: NSV Liidu 1970ndate aastate poliitvangi Sergei Soldatovi artikkel Rootsis ilmuvas ajakirjas Rahvuslik Kontakt nr 3 /103/, 1984, lk 11-14).
Autoriteetse organisatsiooni Rahvusvahelise Inimõiguste Seltsi (Internationale Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM, peakorter Maini-äärses Frankfurdis) tegevliikmena on Mart Nikluse põhitegevuseks olnud võitlus demokraatia ja inimõiguste eest. Erilise “tunnustusena” tituleeris Eesti NSV Ülemkohus ta 5.-8. jaanuari 1981 kohtulavastusel “eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks”, mõistes talle “Nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” süüdistusel karistuseks 10+5 aastat. 1984. a. sai sama “tunnustus” ja karistus osaks teisele kuulsale Eesti vabadusvõitlejale Enn Tartole.
Mart Niklus on nii Eestis kui ka välismaal kogunud ja levitanud materjale kommunistlikule režiimile vastupanu osutamisest, kodanike ja välismaalaste represseerimisest okupantide, nende käsilaste-abiliste poolt. Eelkõige on aga Mart Niklus edastanud andmeid kaasvõitleja, keemiateadlase Jüri Kuke tagakiusamisest, vangistamisest, näljastreigist, julmast kohtlemisest ja hukkumisest Vologda vanglas 40-aastasena pikaajalise protestinäljastreigi ja piinamise tulemusena. Samuti võttis Mart Niklus 1989. a. sügisel osa võitluskaaslase põrmu äratoomisest Vologda surnuaialt ja ümbermatmisest Kursi kalmistule Vooremaal. Ümbermatmistseremooniast võtsid osa omaksed, sõbrad, võitluskaaslased Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist (ERSP), Mementost jm ning Tartu Ülikooli rektor professor Jüri Kärner.
Stalini-järgsel ajastul on Mart Niklus eestlastest vahest kõige kindlameelsemalt suhtunud oma represseerijatesse, eirates järjekindlalt KGB kohtueelseid õiguse- ja/või seadusevastaseid menetlustoiminguid, keeldudes protsessuaalsest osavõtust kohtuistungil kas seda boikoteerides või piirdudes vaid asjakohaste märkustega (pidades näiteks alandavaks enda vastu nõiajahi korraldanutega suhelda) kohtufarsi korraldamise ning tema ja Jüri Kuke kohtlemise üle. 1981. a. kohtulavastuse eel ja ajal pidasid Mart Niklus ja kaaskohtualune Jüri Kukk kestvat protestinäljastreiki, kuna kohtupidamised vabadusvõitlejate, inimõiguslaste, okupatsiooniarmees teenimast keeldujate üle toimusid Eesti NSV haldusterritooriumil kehtinud, kuid mittetoiminud Eesti Vabariigi seadusi, samuti rahvusvahelisi konventsioone täielikult ignoreerides, isegi okupantide endi poolt maksma pandud seadusi rikkudes. Ka pärast süüdimõistvat otsust jätkas ta vangistuses võitlust kommunistlike võimurite vastu inimõiguste ja kodanikuõiguste kaitseks, mis tõi kaasa üle saja täiendava karistuse (näiteks Permi oblasti rahvakohtu otsusega 1983. a. viidi Mart Niklus kolmeks aastaks türmi-režiimile Tšistopoli vanglasse). Tavaliselt karistati Mart Niklust aga kartserisse paigutamise, takistuste tegemisega kirjavahetuse pidamisel ja omastega kohtumisel, isegi keelati omastega eesti keeles suhelda. Ikkagi edastas Mart Niklus teavet vangistatute õiguste rikkumisest, laagri-sisestest repressioonidest, administratsiooni omavolist, näljastreikidest (milles ka ise osales) näiteks rahvusvahelisel inimõiguste päeval 10. detsembril, tööstreikidest jt protestiaktsioonidest. Mart Niklus pälvis rahvusvahelise avalikkuse, USA ja Kanada parlamendi, samuti Lääne-Euroopa ja Austraalia tähelepanu ja poolehoiu, kutsudes esile demokraatliku üldsuse õigustatud hukkamõistu represseerijate aadressil.
Mart Nikluse järjekindel võitlus tõstis Balti riikide rahvaste vastu toime pandud genotsiidi ja kommunistliku režiimi muud kuriteod rahvusvahelise tähelepanu alla, aidates oluliselt kaasa selle süsteemi kokkuvarisemisele 1980ndate aastate lõpul. Mart Nikluse tegevuse sagedane kajastamine Välis-Eesti ajakirjanduses USAs, Rootsis, Kanadas, Austraalias jm, Ameerika Hääles (VOA) ja Vabadusraadios/Raadio Vaba Euroopas (RL/RFE), Lääne juhtivates ajalehtedes ning muudes rahvusvahelistes teabekanalites teadustas tegelikkust ja õhutas paljusid inimesi kogu maailmas võitlema NSV Liidu mõjuvõimu vastu Balti riikides. Mart Niklus jt meelsusvangid ise nimetasid end rahvusvahelise pingelõdvenduse pantvangideks.
Eestlastest esimesena võttis Rahvusvaheline Amnestia (Amnesty International, asutatud 1961. aastal Londonis) Mart Nikluse oma eestkoste alla.
Pärast Permi oblasti vangilaagrist (nn Perm-36) vabanemist 1988. aasta juulis on Mart Niklus järjekindlalt säilitanud suhteid endiste kaasvangidega, rahvusvahelise avalikkusega, tänu oma keelteoskusele ja sidemetele selgitanud paljude riikide kodanikele ja parlamentidele arusaadavalt vajadust taastada Eesti Vabariik rahvusriigina ja demokraatliku õigusriigina, vajadust läbi viia Eesti Vabariigis kalevi alla peidetud desovetiseerimine ja dekoloniseerimine, sõpradele ja võitluskaaslastele nii Idas kui ka Läänes andnud teada sündmuste tegelikust arengust (sealhulgas punase mõtlemisviisi taassünnist ja järjest suurenevast pealetungist) postsovetlikus Eestis. 1988. aastast alates arendas Mart Niklus selgitustööd isegi okupatsioonivägede sõdurite ja ohvitseride hulgas, näiteks levitades neile suunatud venekeelseid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja teiste organisat-sioonide koostatud lendlehti.
Mart Nikluse kaitseks astus 1980ndatel aastatel korduvalt välja USA president Ronald Reagan (teinud palju eestlaste jt ikestatud rahvaste enesestmõistetavate õiguste, näiteks õigus enesemääramisele kaitseks), mitu korda USA Kongress (mitmekümne allkirjaga avaldus Mart Nikluse juubelisünnipäevaks). Isiklikult kohtus Mart Niklus Ronald Reaganiga 1990. a. Los Angelesi Fox Plazas, tänades USA tol ajal juba ekspresidenti kommunismivangile osutatud erilise tähelepanu ja toetuse eest, samuti sihikindla poolehoiu eest eesti rahvale tema vabadusvõitluses. Kohtumine leidis kajastamist foto ja artikli näol nii USA kui ka Eesti ajakirjanduses. Juba 12. novembril 1981 oli USA Kongress võtnud vastu resolutsiooni, milles nõuti Mart Nikluse vabastamist ja tema tagakiusamise lõpetamist.
Paljud välis- ja kodumaised organisatsioonid ning üksikisikud nõudsid Mart Nikluse vaenamise lõpetamist. Kõige järjekindlamalt nõudis tema vabastamist, talle inim- ja kodanikuõiguste tagamist Rootsis alates 1976. aastast Rootsi Eestlaste Esinduse (REE) juures Ants Kippari juhitud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA, EVVAK) koos toimkondadega mitmes eestlaste kogukonnaga riigis. EVVA andis 1983. a. Rootsis välja Mart Nikluse ja Jüri Kuke portreedega ingliskeelsed suveniirpostmargid, mis illegaalselt peatselt Eestissegi jõudsid ning avaldati Isekirjas. Erilise pühendumisega võitles Mart Nikluse eest USA eestlaskond oma sealsete organisatsioonide, eelkõige Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ, Estonian American National Council, New York), Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) kaudu, samuti eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühisorganisatsioon Balti Apell ÜROle (Baltic Appeal to the United Nations, BATUN), kelle selgitustöö USAs oli väga tulemuslik. Üks aktiivsemaid sealsetest Mart Nikluse vabastamise eest võitlejaid oli Mari-Ann Rikken. Võitluse ühe osana saatsid Eesti patrioodid USAs, Rootsis, Kanadas jm Mart Nikluse näopiltidega, tema vabastamist nõudvaid postkaarte, läkitusi ja nõudmisi NLKP peasekretär Leonid Brežnevile, Mihhail Gorbatšovile, ka nukuvalitseja Karl Vainole. Eestile vabadust, samuti meelsusvangide vabastamist nõuti võimsalt demonstratsioonidel jm ettevõtmistel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel (ESTO), mida 1972st alates Robert Kreemi algatusel korraldati iga nelja aasta järel mitmes pagulastega asustatud Kanada, USA, Rootsi, Austraalia linnas, Ülemaailmsetel Eesti Rahvuskongressidel. 1990. a. võttis Mart Niklus USAs asetleidnud rahvuskongressist osa ka ise. Võitlusvahendina kasutati ka pikette, OTSE-festivale Rootsis (poliitiline ja meelelahutuslik üritus), järjepidevat selgitustööd demokraatlikes riikides, raadiosaateid okupeeritud Eesti Vabariiki.
Mart Niklus on Eesti Vabariigi kodanik, kelle eest rahvusvaheline üldsus organisatsioonide ja üksikisikutena, samuti rahvuskaaslased üle kogu maailma on kõige enam muretsenud ja võidelnud. Mart Niklusest oli väga sageli juttu välisraadiosaadetes ja Välis-Eesti ajakirjanduses.
NSV Liit aga pidas USAd maailma kõige agressiivsemaks riigiks just selle pideva sekkumise eest NSV Liidu ülemaailmsetesse siseasjadesse.
1. oktoobril 1981 läkitasid 15 vabadusvõitlejat, nende hulgas äsja sunnitöölaagrist vabanenud Mati Kiirend ja Kalju Mätik kirja maailma avalikkusele Mart Nikluse kaitseks.
1985. a. suvel korraldasid pagulased Läänemerel Vabadusristlemise (Baltic Peace and Freedom Cruise). Laeva pardal toimus rida manifestatsioone, loenguid ja seminare mitmel alal, samuti kultuurilisi üritusi.
1987. a. mais algatasid Bukovski Sihtasutus (Holland, asutatud eesmärgiga nõuda vabadust Vladimir Bukovski nimelisele N Liidu süümevangile) ja Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee (Rootsi) rahvusvahelise kampaania Mart Nikluse vabastamiseks.
Nii rahvusvahelise surve kui ka kaasmaalaste järjekindla nõudmise tulemusena vabanenud rahvus-kangelase rehabiliteerisid okupatsioonivõimud 1988. a. osaliselt, 1991. a. aga täielikult süü puudumise tõttu. Kuigi Mart Niklus väljus pikaajalisest vangistusest ausa inimesena, pole ta läbielatud kannatuste eest mitte mingisugust kompensatsiooni saanud.
Mart Niklus võttis tegusalt osa Eesti Vabariigi taastamisest rahvusriigina õigusliku järje-pidevuse alusel (Eesti Kodanike Komiteed), hiljem Eesti Kongressi saadikuna ja Riigikogu VII koosseisu liikmena. Riigikogu liikmena kukutas Mart Niklus koos Enn Tarto, Katrin Linde, Viktor Niitsoo, Jüri Toomepuu jpt-ga läbi okupantide käsilasest kohtuniku Peeter Jerofejevi soovi saada Eesti Vabariigi riigikohtunikuks.
Ka tänapäeval on Mart Niklus Eesti riigi 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingule tugineva territoriaalse terviklikkuse vankumatu kaitsja, väljendades avameelselt oma seisukohti nii kodu- kui ka välismaises ajakirjanduses ja ettekannetes.
Mart Niklus on paljude kodu- ja välismaiste akadeemiliste või ühiskondlike organisatsioonide tegev- või auliige.
Siinkohal võib mainida, et ta on või on olnud Rahvusvahelise Amnestia (AI) tegevliige, NSV Liidu Poliitvangide Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (peakorter USAs) auliige, Ukraina Helsingi grupi (Helsinki Watch) auliige, Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi auliige (MRP AEG, august 1987), International PEN English CENTREi auliige, Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsooni (International Association of Former Political Prisoners and Victims of Communism) tegevliige, Poliitiliste Repressioonide ja Totalitarismi Memoriaalmuuseumi “Perm-36” nõukogu liige. Mart Niklus kuulub Eesti Endiste Poliitvangide Liidu (EEPL), Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse, Kaitseliidu (KL) Tartu maleva, Vabadussõja Mälestus-samba “Kalevipoeg” Taastamise Komitee liikmeskonda, on osa võtnud Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) tegevusest, kuulunud Mementosse, olnud Eestimaa Looduse Fondi (ELF) president.
Juba üliõpilasaegadest saadik on Mart Niklus Eesti Looduseuurijate Seltsi (ELUS) ja Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) liige, kuulub ka Eesti Rahva Muusemi (ERM) Sõprade Seltsi ja Eestirootslaste Kultuuri Seltsi (ERKS) liikmeskonda, osaledes nende ettevõtmistes.
Mart Niklus on enam kui kümne aasta jooksul esindanud Eestit paljudel rahvusvahelistel foorumitel, näiteks Rahvusvahelisel Sahharovi Kongressil Amsterdamis eelmisel kümnendil (kord aastas kevadeti peeti kokku 8 kongressi), milledest väljaantud hollandi- ja ingliskeelsetes brošüürides on Mart Nikluse ettekanded avaldatud. Hindame Mart Nikluse esinemisi traditsioonilistel Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni korraldatud konverentsidel Saksamaal, Horvaatias, Ungaris, Venemaal, Ukrainas jm.
Mart Niklus on osa võtnud rahvusvaheliste ornitoloogiakonverentside tööst Hollandis, Itaalias jm, avaldanud erialaseid artikleid nii teaduslikes väljaannetes (neist esimesed ilmusid juba õppimise ajal Tartu Ülikoolis 1950ndatel), kui ka ajakirjanduses. Mart Niklus on tegelenud tõlkimisega – näiteks Charles Darwini kolm peateost eesti keelde juba 1950.-1970ndatel aastatel, samuti on tõlkinud 10. detsembril 1949 ÜROs vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni (tänaseni trükis avaldamata).
Mart Nikluse ahistamine teistsugustes vormides on kestnud edasi tänapäevani – peale-sunnitud tsiviilasjad (rohkem kui kümme aastat kestnud kohtuskäimine isaga koos ehitatud ja emalt testamendiga pärandatud eluaseme pärast Tartus Vikerkaare tn 25). Mart Niklusel on mitme-tuhande-köiteline raamatukogu ning rikkalik kultuuri- ja ajaloo-alane arhiiv, sealhulgas Balti riikide rahvaste antikommunistlikust vastupanuliikumisest. Mart Nikluse korduvatest pöördumistest hoolimata pole Riigikohus soovi ilmutanud kohtuasja sisuliselt lahendada. Kahtlastel asjaoludel on Mart Nikluse kodu praegu omandanud AS Hansa Liising Eesti.
Eesti Vabariik ei ole ikka veel andnud õiguslikku hinnangut Eestis peaaegu kogu XX sajandi jooksul tegutsenud Eestimaa Kommunistlikule Parteile ja selle organisatsiooni kuritegudele. Lahendamata on lähimineviku kuritegelikest repressioonidest osavõtnud ametiisikute ja eraisikute vastutuse küsimus, mistõttu pole ka õieti ühtegi pretsedenti Stalini-järgsete kommunistlike kurja-tegijate õiglasel karistamisel. Mart Niklus on järjekindlalt nõudnud oma kaaskohtualuse Jüri Kuke surmaga lõppenud vintsutamise jt vabadusvõitlejate tagakiusamise süüdlaste avalikustamist ning õiglase kohtu pidamist nende üle (näiteks eesti intelligentsi vaenamisega kurikuulsaks saanud endise Eesti NSV Prokuratuuri “eriti tähtsate asjade” uurija, tänapäevalgi Eesti Vabariigis juristi ametit pidav Erich Vallimäe, samuti KBGle teeneid osutanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kasvandikud ja Eesti Vabariigis karjääri teinud Koit Annama, Jüri Paabi, Jüri Kasesalu, Ain Kiisi, Leida-Elli Vavrenjuki ja Antti Taluri juhtumid).
Eesti Vabariigi kodanikest on Mart Niklus üks julgemaid, järjekindlamaid kommunistlike kurjategijate ja nende abiliste, käsilaste paljastajaid ning nende karistamise nõudjaid.
Eesti Vabariigi president Lennart Meri on 24. veebruaril 1996 Mart Niklust, samuti Enn Tartot ja Lagle Parekit nende okupatsioonivastase võitluse eest vääristanud Riigivapi II klassi ordeniga.
Lisaks sellele on Mart Nikluse elutööd kõrgelt hinnatud Välis-Eesti ning mitme välisriigi ordeni või riiklike ja ühiskondlike autasudega.
24. veebruaril 1981 omistati Mart Niklusele Kanada eestlaste Kuldteenetemärk eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud eriliste teenete eest. 15. oktoobril 1988 sai Mart Niklus Balti Ameerika Vabadusliigalt (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna. Eesti Vabadusvõitlejate Ühing Michiganis andis Mart Niklusele 6. juulil 1990 Kuldrinnamärgi. Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus vääristas 15. mail 1993 Mart Niklust Keskuse Teeneteristi III järguga erilise panuse eest võitluses Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Horvaatia Poliitvangide Liit andis 25. oktoobril 1999 Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni traditsioonilisel konverentsil Mart Niklusele ordeni.
Leedu Vabariigi president Valdas Adamkus autasustas 1. veebruaril 1999 eestlast Suurvürst Gediminase III järgu ordeniga.
1992. aastal oli Mart Niklus New Yorgis kuuendatel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel (ESTO-92) aupatroon.
2000. a. kandis Rahvusvaheline Elulugude Keskus (International Biographical Centre, London) Mart Nikluse XX sajandi väljapaistvate inimeste nimekirja.
Rahvusvaheline Tähtede Register (International Star Registry, USA) on Universumis ühele tähele Draakoni tähtkujus andnud Mart Nikluse nime. Teise eestlasena on sellise au pälvinud märtervabadusvõitleja, Tartu Ülikoolis keemiaõppejõuna töötanud ja Prantsusmaal teadustööd teinud Jüri Kukk (1940-1981).
Kinostuudio Tallinnfilm tegi 1989. aastal Mart Niklusest filmi “Kolmkümmend aastat hiljem” (režissöör Jaak Lõhmus). Filmi on näidatud üldsusele nii kinodes kui ka TVs.
Mart Niklus valdab inglise, vene, prantsuse, saksa ja rootsi keelt ning on neid keeli aastaid õpetanud nii Tartu koolides kui ka võõrkeelte kursustel. Mart Niklus on (Tartu) Prantsuse Teadusliku Instituudi, Eesti Rootsi Keele Õpetajate Seltsi ja USA National Geografic Society liige. Vabal ajal mängib meelsasti klaverit või viibib looduses, vaadeldes linde või juhendades ekskur-sioone.