Autor on jõudnud ikka, mil inimene kaldub tegema kokkuvõtteid oma elust, kaldub hindama oma elu tulemusi. See on keeruline ja ühtlasi ka valuline küsimus.

Inimene eksisteerib ajas ja ruumis, tema päralt on tundmuse, tahe ja mõistuse maailm, milles ta täidab teatud ülesannet, teenib mingit põhimõtet, püüdleb kindla eesmärgi poole.. Ning seda sünnipäraste omaduste või väliste asjaolude mõjul.

Kõikide raskuste, hädade, ebaõnnestumiste ja kannatuste taustal tahaksin ara märkida seda, milles Providents ja Saatus mulle armulik on olnud. Ning mille eest ma Nendele tänulik olen.

AEG. Vaatamata haigustele ja peksmistele lapsepõlves, sõjamöllu ja nõukogude diktatuurist tulenevatele ohtudele keskeas, sõltumata vintsutustest vangistuse ajal ja lõpmatutest raskustest välismaal elu hilissügisel, on Saatus, seda kõike trotsides , mulle kinkinud pika eluaja. See hakkab lähenema juba statistilisele keskmisele. Ka on saatus mulle kinkinud sündmusterohke ja murrangulise aja!oo!ise aja Mu eluõhtu langeb kokku dramaatilise 20. sajandi lõpuga, andes võimalusi seda pöörast aega lahti mõtestada.

RUUM Saatus on mulle kinkinud võimaluse sündida ja e!ada ko!me, erakordselt omapärase maa ja rahva keskei, mis on mu elu ütlematult palju rikastanud. Mis tähendab mulle Eesti?

Eesti on minu isamaa, kuna mu esivanemad on Eestimaa mulda maetud. Eesti on minu sünnimaa, kuna seal olen ma ilmale tulnud. Eesti on minu kodumaa, sest Eesti pinnal on pool sajandit olnud mu kõdu. Ning Eesti on minu võitlusmaa, kus olen sõdinud ebaõigluse vastu. Mis on mulle Venemaa?

Venemaa on minu haridusmaa, kuna lõpetasin nüüdses St. Peterburis ülikooli ning selle linna raamatu- ning kultuurivara oli mulle külalislahkelt avatud. Varjuküljeks on, et Venemaa oli ka minu karistusmaa, mille vangistuskohtades veetsin oma elu süngemaid aastaid. Ja kui tähtis on mulle Saksamaa?

Saksamaa on minu tegevusmaa, mis andis võimaluse teostada oma elu tähtsamaid unelmaid ja põhieesmärke: olla raamatute kirjastaja, ajakirjade toimetaja ning uurimiskeskuse asutaja. Kuid ka siin on omad varjuküljed: 1) ükskõiksus kõrgemate väärtuste suhtes: 2) viisakas, kuid südametu rahaline väljakurnamine. Aga olgu märgitud, et on tekkinud ka grupp aatelisi entusiaste. Ka olen saanud rasketel aegatel suuremeelset sotsiaaltoetust ning ääretult tänuük paljudele abivalmidele saksa inimestele

TUNDMUSTE MAAILM. Olen halb perekonnainimene Ei osuta tähtsust päritolule ega ülespuhutud autoriteetidele. Ei ole vaimustuses esivanemate elu eeskujust. Pole olnud elunautija ega seikluste otsija. Pigem askeet ja musttööline. Aga ometi kinkis Saatus mulle olendi, kes on mitukümmend aastat olnud ustav võitluskaaslane. Olgu need sõnad avalikuks komplimendiks naissoo paremikule!
Ka kinkis Saatus mulle võime kanda südames püha ja leppimatut viha vale ja laimu, vägivalla ja ebaõigluse vastu.

TAHTE MAAILM. Vana India õpetuse järgi jagunevad kõik inimesed oma ettemääratud saatuse, eluviisi ja tahe suunitluse poolest nelja ühiskonna põhiseisusesse: ühed teevad tööd, teised – tegutsevad, kolmandad – võitlevad, neljandad – õpetavad. Induismiga tuttav lugeja meenutab, et tegemist on šuudrate, vaišjate, kšaatriate ja bramiinide põhikastiga. Mõttes oma elu sõiduvees tagurpidi sõudes meenub mulle, et olen teinud tapvat, füüsilist tööd kaevanduses ja gaasikombinaadis, olnud teenistuja tööstuses ja õppeasutuses, pärast seda – vabadusvõitleja ja süümevang, ning lõpuks – vaba kirjanik ja tõeuurija…

Seega olen väga tänulik Saatusele, et ta kinkis mulle, heldelt ja armulikult, võimatuse osa võtta Tööst, Tegutsemisest, Võitlusest ja Õpetamisest. See osavõtt polnud ehk eriti edukas. Kuid ka mitte päris tagajärjetu!

Üpris halb on olukord mõistuse maailmaga
Üks tüdruk ütles mulle kord, keskkooli päevil, avameelsuse silmapilgul: “Oled tark ja elus ülearune!” Elu lükkas halastamatult ümber lause esimese osa… ja kinnitas korduvalt teise. Kui meenutada kõiki elus tehtud vigu, vääratusi ja eksisamme, mis kestavad tänapäevani, siis ilmutavad need mitte midagi muud, kui harva esinevat mõttevaesust ning – jah! kohati ka nõdrameelsust. Ka minu paberile pandud mõttekäigud ja seisukohad on võõrad ning vastuvõtmatud valdavale enamikule lugejaist. Oletan, et see suhtumine ei parane suurt ka tulevastes põlvkondades.

Aga oma ülearusust tajusin ma aastakümnete vältel. Ükski kirik, partei või rahvus pole mind omaks võtnud ega omaks kuulutanud, tehes küll viisakaid kummardusi. Ja mis olekski see tähendanud? Sest oma ühtekuuluvuse teatud tervikuga või omaette olemise määrab lõppude lõpuks inimene ise, kelleks teda ka ei peetaks.

Mind on korduvalt usutletud küsimusega: mis rahvusesse ma kuulun? Mitte soovides solvata oma aatekaaslaste, sõprade, abistajate ja poolehoidjate parimaid tundeid, pean üles tunnistama järgmist: Kallid!
Ma ei ole eestlane.
Ma ei ole venelane.
Ma ei ole sakslane.

Isegi rohkem – ma ei ole sisemiselt ka selle planeedi elanik! Vastu minu tahet on mind siia saadetud mingisuguse eelmistes kehastustes sooritatud kuriteo lunastamise eesmärgil. Ning elu sellel planeedil on mõeldud Karistusena, Katsumusena ja Kasvatusena! Inimene oma nõrkuses ja küündimatuses võib küll nuriseda Providentsi ülekohtu üle: miks oli valitud vale taevakeha või siis vale ajastu? Aga muuta seda Kõrgemate Jõudude otsust pole inimese võimuses. Tuleb lihtsalt täita oma kõhust ja käia oma tee lõpuni… Seega ei näeks ma meeleldi, et mind seostataks mingisuguse usundi, ühiskonna või rahvusega. Ning võiksin täiesti rahul olla, kui ma oleks inimeste silmis ainult heatahtlik ja usin Tulnukas, headsooviv ja tegutsev Kaasinimene! Ja sellisena jääks ka mälestustesse!

Sergei Soldatov

[Eesti saatuse keerdsõlmes,
Tallinn-Stockholm-Frankfurt/Main, 2000]