Ööl vastu 13. detsembrit 1974 algas KGB suuroperatsioon Tallinnas. Kommunistliku režiimi vaenlaste nimekirjas, kelle kodud ja töökohad peeti vajalikuks läbi otsida, oli seitseteist inimest (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 1, L. 97.-98.). Neist vahistati kolm: insenerid Artem Juskevitš, Mati Kiirend ja Kalju Mätik. Neljas “peasüüdlane” Sergei Soldatov pääses pakku, ent andis pärast aastavahetust end samuti vangi, pidades ebakõlbeliseks pälvida kaaslastest paremat saatust.
Režiimi eesmärk oli hävitada ootamatu löögi abil iseseisvusliikumine Eestis. Aktsiooni otseseks ajendiks oli Läänes oktoobris 1974 tekkinud suur tähelepanu ÜRO Peaassambleele saadetud memorandumi ümber, kus Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne nõudsid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ja Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmist ÜRO liikmeks.
Memorandumis nõuti, et N Liidu poolt vägivaldselt okupeeritud Eestis tuleb: likvideerida nõukogude koloniaalne administratiivaparaat; viia välja N Liidu väed; tuua sisse ÜRO väed; viia ÜRO kontrolli all läbi vabad valimised; lubada väliseestlased (kes lahkusid 1944. aastal N Liidu armee sisenemisel Eestisse) tagasi kodumaale; valida Asutav Kogu; moodustada seaduslik Eesti Vabariigi valitsus. Memorandumi kaaskirjas ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile kirjeldati Eestis toimuvat venestamisprotsessi, mis on muutmas eestlased oma kodumaal vähemusrahvuseks.
Pärast Eesti demokraatide liidrite vahistamist toodi Eesti KGBle appi julgeolekuohvitsere Moskvast, Leningradist, Orjolist ja Riiast. Otsiti läbi veel kümneid kodusid ja kuulati üle sadakond eesti intelligenti, kes sageli ka vallandati oma töökohtadelt. Ulatusliku uurimistöö tulemusena jõudis kohtuniku lauale kokku kuuskümmend üks köidet toimikuid. Umbes pooled neist sisaldasid põrandaalust kirjandust, mida süüalused olid jõudnud aastail 1968-1974 kas ise kirjutada või tõlkida (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 1-61.).
Kõigele lisaks sai KGB teada, et memorandum oli vaid jäämäe veepealne osa. Demokraatide põhiliseks salamissiooniks oli vastupanuvõitluse käsiraamatu valmistamine, mis oleks alusprogramm kõigi N Liidu rahvaste vabastusliikumiste jaoks ja viiks kommunistliku ikke kukutamiseni korraga kogu N Liidus. (Kiirend 1999: 38)
31. oktoobril 1975 kõlas Eesti NSV Ülemkohtu saalis kohtuotsus. Kalju Mätik ja Sergei Soldatov mõisteti kurikuulsa pg 68 alusel (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) kuueks, Mati Kiirend ja Artem Juskevitš viieks aastaks vangi (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 60., L. 293). Et mitte rikkuda “nõukogude rahva” peotuju 7. novembril, kommunistliku režiimi aastapäeval, teatati kohtuotsusest ajalehes “Rahva Hääl” alles pärast seda; siis olid süüdimõistetud aga juba täiendamas GULagi inimvoolu – asusid Mordva ANSV ja Permi oblasti poliitvangide laagreis. Nii lõppes “demokraatide protsess”.
Artem Juskevitš sündis 2. veebruaril 1931 Ratnivis (Volõõnia, Lääne-Ukraina). Õppis 1951-1953 Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1964 lõpetas Tallinna Ehitustehnikumi. Töötas Tallinna Ehituskeraamika tehases ohutustehnikainsenerina, alates 1974. aastast kevadest “Desintegraatori” vaneminsener. NLKP liige alates 1964. Tema deviisiks oli, et kui Eesti saab vabaks, vabaneb ka Ukraina. 1991. aastal just nii läkski. Kahjuks Juskevitš ise seda päeva ei näinud: vanglas Juskevitši tervis murdus ning ta suri 1982.
Kalju Mätik sündis 16. septembril 1932 Tartus. 1959 lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi elektriinsenerina ja töötas kuni vahistamiseni sealsamas automaatika kateedri õppejõuna. Kirglik tehnikahuviline, langevarjuhüpetes esimene spordijärk.
Sergei Soldatov sündis 24. juunil 1933 Narvas. 1959 lõpetas Leningradi Polütehnilise Instituudi masinaehituse tehnoloogina. Töötas kuni 1968 Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehituse kateedri õppejõuna, pärast vallandamist Kutsehariduse Komitees. 1970 “koondati”, seejärel oli ametis teedevalitsuses liiklusmärkide hooldajana, vahistamise hetkel ametlikult ei töötanud.
Mati Kiirend sündis 30. septembril 1939 Tallinnas. 1964 lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi insener-soojusenergeetikuna ning töötas Tallinna soojuselektrijaamas, viimati tehnikaosakonna juhataja asetäitjana. Õppinud küll tehnilist eriala, oli ta meelelaadilt pigem kunstnik, läbis vabast ajast mitmed muusika-, kultuuri- ja kirjakunstikursused, vahistamise hetkel oli kaubandusreklaami kombinaadi KIPR neoonreklaami kunstnik.