1969. aasta sügisel koostasid Soldatov ja Juskevitš viimase maja keldriruumis N Liidu põrandaaluse demokraatliku liikumise programmi (Soldatov 1984: 194). Et liikumine suudaks kommunistliku režiimi likvideerida, pidi see olema KGBle vääriline vastane. Demokraatlik liikumine pidi koosnema väikestest võitlusrühmadest (et rühma sissekukkumine kahjustaks kogu liikumist võimalikult vähe). Ideaaliks oli, et liikumine moodustab üle kogu N Liidu tegutseva võrgustiku ning erinevate vaadete ja huvidega režiimikriitikud liituvad löögirusikaks ühise vaenlase vastu.
Kuna Juskevitš oli NLKP liikmena esialgu KGB uurimisorbiidilt väljas, jõuti tema maja läbiotsimiseni alles 29. oktoobril (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 49., L. 137.). Kahest osast ja kaheteistkümnest peatükist koosnev Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm ise on aga dateeritud 15. oktoobriga 1969.
NLDL Programm oli varustatud osalt eesti juurtega vene 19. sajandi vabamõtleja Herzeni sotsialismile kadu ennustava motoga ning algas sõnadega: “Enam kui sada aastat tagasi tõusis Euroopa kohale revolutsioonilise kommunismi kummitus”. Programm kandis allkirja “Venemaa, Ukraina ja Baltikumi demokraadid” ning lõppes loosungiga: “Nõukogude Liidu demokraadid! Ühinege, võidelge, võitke!” (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 29., L. 92.-99.)
Järgnevalt koostasid Soldatov ja Juskevitš NLDL Taktikalised Alused, dateeritud juuniga 1970. (Abijõudu välditi, et KGB-l puuduks võimalus ümbritseda neid oma agentuurivõrguga.) Selles püüdsid nad anda teoreetilise põhjenduse teesile, et demokraatlik liikumine saab olla edukas vaid siis, kui koosneb konspiratiivsete gruppide kogumist. Samuti esitati konkreetsed näpunäited, kuidas gruppe luua ja mida need peavad tegema. Sellegi sisust vt kommentaarid.
NLDL Taktikalistes Alustes öeldi lahti sotsialismi igasugustest vormidest, kuulutati leppimatust režiimi pinnapealsete parandustega ja tauniti avaliku tegevusega kaasas käivat režiimi mängureeglite paratamatut omaksvõttu. Põhipostulaat oli, et võitluse raskuspunkt peab kanduma põranda alla. Oldi veendunud, et vägivallatu põrandaalune liikumine on hoopis efektiivsem kui avalike kirjade taktika koos perekonnanimede äratoomisega, mis loob üksnes mugava märklaua KGB täpsuslaskureile (viimast pooldasid Moskva inimõiguslased). (Soldatov 1999)
Kuna Moskva dissidendid avaldasid provintsiaalide õpetussõnade suhtes rahulolematust, kinnitati NLDL Taktikalistes Alustes, et NLDL Programmis esitatud ideedesüsteem ei ole dogma. Oli ju ilmne, et liikumine on tõeliselt tugev just siis, kui kõrvuti eksisteerivad kõikvõimalike huvigruppide (rahvuslaste, usklike, töölisaktivistide jt) programmid. Aga samas on liikumine tervikuna edukas üksnes sel juhul, kui selle ühisalge on koondatud üldprogrammiks, vaid siis saab võimalikuks, et siirad jõupingutused ühiskonnaelu erinevates valdkondades ei jookse lõppkokkuvõttes tühja, vaid annavad oma panuse režiimi kukutamisse.
Seekordseks allkirjaks oli “Venemaa, Ukraina, Armeenia, Baltikumi demokraatide Koordinatsiooninõukogu” (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 29., L. 100.-104.), sümboliseerides seda, kuidas üha uued rahvad liituvad režiimivastase võitlusega. Allkirjal oli ka mõningane tõepõhi: Soldatov ja Juskevitš olid leidnud kõigis neis piirkondades mõttekaaslasi. (Soldatov 2000)