ERR ja EDL ringkond püüdis kujuneda organiseeritud vastu-panu poliitiliseks tuumikuks. Eesmärgiks oli kasutada spetsialistidena üksikküsimustes kõikvõimalike elualade asjatundjaid, võttes seejuures vastutuse teadlikult enda peale. (Kiirend 2000)
EDL Programm pidi saama põhjalikuks juhisdokumendiks kogu vastupanuliikumisele (Kiirend 1999: 40). Selle koostamise ajal – 1972. aasta vältel – toimus Tallinna dissidentidel laialdasi kontaktivõtte ja konsultatsioone, niivõrd kui see oli kommunistliku režiimi tingimustes võimalik (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 27., L. 24.-25.). Sageli oli nii, et sama asja ajavad isikud üksteist üldse ei tundnud ning tuttavad omakorda ei teadnud, et tegelevad sama asjaga. Oletatavasti oli sel hetkel vastupanuga Eestis rohkem või vähem seotud tuhandeid inimesi.
Üks peamisi partnerlusesuundi oli Ülo Vooglaiu poolt juhitud Tartu ülikooli sotsioloogialaboratoorium (Niitsoo 1997: 90), kus olid leidnud varju helgemad pead 1960. aastate lõpul Tallinna ja eriti Tartu kõrgkoolides laineid löönud komsomoliopositsioonist. Sotsioloogide kätte oli kogunenud võrdlemisi palju režiimist sõltumatut teavet, millest loodeti täiendusi programmilistele seisukohtadele.
Nendega oli läbi põimunud samuti peamiselt Tartus resideeruv seltskond, mis kätkes protesti Brežnevi tasalülituspoliitikale omakirjastuslike almanahhide (“Kamikadze”, “Vigilia” jt, peamiseks eestvedajaks Jaanus Paal) vormi (Sarv 1987: 51-52). Viimase kaudu püüti saavutada usalduslikku kontakti ka äsjaste poliitvangidega (Mart Niklus, Enn Tarto jt), kellel olid omakorda sidemed Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega (Niitsoo 1997: 90-91).
Teine põhisuund oli koostöö Tallinna haritlasringidega. Ühiskondliku surutise kasvades olid tundlikumad kultuuritegelased hakanud arutama vastupanuvõimalusi. Venestamine intensiivistus, kangastus ähvardav perspektiiv, et varem või hiljem jäävad eestlased oma kodumaal vähemusse. Eriti populaarseks kujunes muusika-teadlase Helju Taugi kodu, mis oli tõeline “eestiaegne” salong, kus tehti muusikat, pakuti kohvi ja valitses mõttevabadus. Keskustelud olid plaanipärased ja järgisid temaatikat, igaks koosolekuks kavandati ettekandja. (Kelam 1999a: 85, 98)
Kui koostöö tartlastega jäi mõlemapoolse võõrastuse tõttu hüplikuks (Kiirend 2000), siis Tallinna haritlased täitsid suvel 1972 hiilgavalt ülesande koostada etteantud teeside põhjal ÜRO-le memorandum, mis nõuaks Eestile iseseisvust. Kuna viimane seik sai hiljem ajendiks dissidentide tuumiku vahistamisele, väärib see lähemat käsitlemist.