Erimeelsuste tõttu jäi ERR-i senine programm kehtima. Ent Juskevitši ja Kiirendi algatusel moodustati juurde teine rühmitus: Eesti Demokraatlik Liikumine, mille programmi kohe hakati koostama. Selles töös osalesid põhijõududena veel Soldatov ja Mätik. Siin kulusid NLDL põhidokumentide autorite kogemused marjaks ära.
NLDL-i programmdokumendid olid täielikult allutatud sõnumile ja ideele, et nõukogude totalitarism on rõhutud rahvaste kõikide hädade algpõhjus ja tuleb kui loomuvastane ning kuritegelik režiim hävitada N Liidu rahvaste ühisel jõul.
Eesti rahvuslaste unistuseks on ikka olnud vaba ja sõltumatu Eesti Vabariigi taastamine. Eesti demokraatidel oli selge, et ühelgi N Liidu rahval ei õnnestu end üksi vabaks rabeleda. Seepärast panid nad tõsise panuse NLDL ühisvõitluse ideele ja otsustasid koostada sellise programmi, mis oleks üleskutseks ning eeskujuks ka teistele rahvastele, nende rahvusliku vastupanuvõitluse hoogustamiseks ja võimalikuks jõudude ühendamiseks (Kiirend 2000).
Lahkhelid suhtumises rahvusküsimusse otsustati kõrvaldada ERR-i ja EDL-i ühiste seisukohtade fikseerimise abil. Aluseks võeti artikkel “Vene kolonialism ja rahvuste probleemid” ja kohandati see Eesti tingimustele.
Venekeelse ajakirja “Demokrat” kõrvale rajati “Eesti Demokraat”, mille esimese numbri toimetas Varato (Varato tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 17., L. 69.). Varjunime Iskander all ilmus Soldatovi südametunnistusele koputav mõtisklus “Vabadus, inimene, isiksus”. Varato koostas järjekordse ajalooteemalise ümberjutustuse, käsitledes seekord Eesti ja Venemaa vahel 1939. aastal sõlmitud “baaside lepingut”. Need kirjutised moodustasid kogutekstist umbes poole.
Kuue lühema kaastööga oli seotud Mätik. Enamik neist kajastasid EDL-i programmi alged, sh “Ühiskonna arengust” ja “Informatsioonist” valmisid koostöös Juskevitšiga. Viimases tõdeti, et tsensuur on N Liidus ületanud isegi inkvisitsiooniaegsed mõõtmed, ja leiti, et “tsensuuri kehtestamine ajakirjanduse, tänapäeval aga ka raadio ja televisiooni üle, kui seda tehakse rahuaja tingimustes, on kindlaks tundemärgiks, et antud riigis püüavad võimulolevad klikid ajaloo arengut peatada. Inkvisitsiooni tuleriidad, kus põletati teisitimõtlejaid, said võimalikuks eelkõige tänu inkvisitsioonile vaimsel alal – tänu rahva hoidmisele vaimupimeduses ja teadmatuses.” (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 4., L. 106.-107.)
Pärast seda, kui Kiirendil õnnestus rahvusliku meelsusega tuttava kaudu salaja kasutada Pedagoogilise Instituudi foto-laboratooriumit (Kiirendi tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 27., L. 23.), kaotas Varato tähtsuse tekstide paljundajana. Ka ajakirja hakkas toimetama Kiirend (Kiirendi tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 27., L. 93.-95.) “Eesti Demokraadi” järgmine number oli koosta-tud hoopis teistsuguse maitse järgi, selles avaldasid end põhiliselt vaid Mätik, Juskevitš ja Kiirend. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 40., L. 100.-114.)