1971. aastal saatis seitseteist Läti veterankommunisti kirja sõsarparteidele Läänes, juhtides tähelepanu ohtlikele tendentsidele, mis tekitavad kahju kommunistlikule liikumisele, marksismile-leninismile ja väikeriikidele. Ajaloolise ülevaate ja näidete varal kirjeldati olukorda Lätis, leides, et rahvuspoliitika eesmärgiks on Läti venestamine. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 40., L. 109.-110.) Kiri pälvis Lääne teabekanaleis ja N Liidule suunatud raadiojaamades tähelepanu.
Samal ajal koguti Leedus vastuseks kolme preestri vahistamisele massiliselt allkirju märgukirjale, mis taunis võimude omavoli. 7. veebruaril 1972 läks leedulaste märgukiri ÜRO Pea-assamblee suunas teele, all seitseteist tuhat nime alates preestreist ja lõpetades kõige tavalisemate usklike perenaistega. Kiri valgustas Leedu Katoliku Kiriku orjalikku seisundit ning palus ÜRO-lt abi leedu rahva kultuuri- ja religioonitegevuse õiguse realiseerimisel, nii nagu see oli formaalselt garanteeritud N Liidu ja Leedu NSV konstitutsioonides. (Lisandusi… XVII kogu, 521)
Pärast Praha järellainetust paar aastat ooteseisundis püsinud režiim asus samal ajal avalikule pealetungile: Ukrainas vahistati jaanuaris 1972 üheksateist isikut (aasta lõpuks oli “Hronika…” nr 24 andmetel arreteerituid juba üle saja). Ukrainlane Juskevitš ei leidnud Eesti demokraatidel olevat õigust käed rüpes oodata. Aluseks võeti leedulaste talitusviis: ÜRO teavitamine. Samas ei soovitud väljendada ühegi ühiskonnagrupi seisukohti eraldi, vaid ainult Eesti kui terviku tahet. Otsustati juhtida tähelepanu, et endine Rahvasteliidu liige Eesti on asetatud N Liidu koloniaalse territooriumi seisundisse ja selle elanikud kaotanud oma loomulikud õigused.
Aruteludest koorunud ideed süstematiseeriti “Visandvihjeteks” (Kiirendi tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 27., L. 155.). Teksti viis esimest alajaotust kajastasid Eesti ajalugu ja hetkeolukorda, viimases esitati ÜRO-le esitatavate nõudmiste kondikava.
Esimeses alajaotuses meenutati ajalugu. Eestlased asustasid siinset terrotooriumi juba viis tuhat aastat. Vaatamata ligi 700-aastasele okupatsioonile ei ole eestlased assimileerunud. Rahva enamuse kangelasliku võitluse tulemusena rahvusliku enese-määramise õiguse eest õnnestus 1918. aastal luua oma sõltumatu riik. Eesti oli Rahvasteliidu liige.
Teises alajaotuses käsitleti Eesti liitmist N Liiduga. Augustis 1939 sõlmis N Liit Saksamaaga salalepingu Poola, Soome ja Baltimaade jaotamise osas (tsiteerida lepingut). Lepingu punktid olid vastuolus Rahvasteliidu põhikirjaga (tuua täpsed paragrahvid). N Liit nõudis sõjaväebaaside paigutamist Eesti territooriumile ja sundis peale lepingu, mis rikkus Eesti suveräänsust. 1940. aastal suunas N Liit väed Eesti territooriumile, inspireeris tankide ja laevastiku kahurite abil “revolutsioonilise pöörde”, lõi marionetliku valitsuse ja parlamendi, mis valiti konstitutsiooni rikkudes (kirjeldada valimisi). Marionet-parlament võttis vastu otsuse Eesti astumise kohta N Liitu. Rahvasteliit ei takistanud Eesti okupeerimist.
Kolmas alajaotus kirjeldas koloniseerimise algust. Enamlaste partei juhtkonna ja diktaator Stalini kavatsuste järgi pidi eestlaste põhiosa Eestist välja saadetama (jättes alles vaid 350 tuhat). “Pravda” kirjutas, et Peeter I tegi suure vea, et ei asustanud eestlasi ümber “põlistele soome-ugri maadele – Põhja-Uraali”. Alustati eestlaste massilist väljasaatmist Itta. Suur osa eestlasi arreteeriti ja lasti maha. N Liidu sõda Saksamaaga takistas plaani täielikku elluviimist. 1944 algasid uuesti arreteerimised, mahalaskmised, küüditamised Siberisse.
Neljas alajaotus kritiseeris Lääne toonast poliitikat. Rahvuslike jõudude poolt 1944. aastal loodud valitsust suurriigid ei toetanud. Rahvasteliidu järeltulija ÜRO ei tõstnud üles Eesti küsimust.
Viies alajaotus iseloomustas praegust olukorda. Režiim on koloniaalne. Eesti on kaotanud veerandi elanikkonnast. Venelaste arv Eestis. Eestlaste arv, kes tunnistavad oma emakeeleks vene keele. Ametialane keel asutustes on vene keel. Näidata konstitutsiooni-punktide vasturääkivust. Kasutada ÜRO Inimõiguste Deklaratsiooni, näidates, millised paragrahvid ei ole täidetud. Puudub rahvuslik armee, puudub diplomaatiline esindus, kodanikuvabaduste puudumine, valimissüsteem. Teha kokkuvõtteks järeldus: Eesti on Nõukogude Venemaa koloonia.
Eelnevale, mis moodustas üldosa, järgnes kuuenda ala-jaotusena konkreetne nõudetekst, mille tähistamiseks pakuti välja kaks nimevarianti – kas petitsioon või memorandum:
“Põhjenedes ÜRO Põhikirja paragrahvidele (loetleda, anda tekst), Eesti Demokraatlik Liikumine, Eesti Rahvusrinne, … esinedes kogu eesti rahva nimel ja pidades ÜRO kõrgeimaks vahekohtunikuks ja peamiseks vahendiks nende otsuste ja põhimõtete elluviimisel, mis on esitatud ÜRO Põhikirja ja Inimõiguste Deklaratsiooni paragrahvides, pöörduvad ÜRO esimehe U-Thanti ja kõigi liikmete poole, kes järgivad ÜRO Põhikirja (nõudega? palvega?) arutada ÜRO-s koloniaalrežiimi küsimust Eestis ja Eesti iseseisvuse taastamise võimalust ÜRO vahekohtuliku järelvalve all.
Eesti Demokraatlik Liikumine, Eesti Rahvusrinne, … kuulutavad ametlikult kõikidele ÜRO liikmetele:
Nõukogude Liit on agressor!!!
ja nõuavad:
1) agressori vastutuselevõtmist
2) üle-eestilise rahvaküsitluse läbiviimist Eesti olukorra kohta ÜRO vastava komisjoni järelvalve all
3) kompensatsiooniastme kindlaksmääramist kõigile Eesti okupeerimisega tekitanud kaotustele
4) kõikide poliitvangide vabastamist
5) erinevate poliitiliste veendumuste vabaduse kehtestamist
6) kõikidele kodumaale tagasipöörduvate poliitiliste emigrantide tagakiusamiste lõpetamist ja nende julgeoleku kindlustamist
7) venelaste väljasaatmist ÜRO komisjoni järelvalve all kuni teaduslikult põhjendatud tasemeni, mis ei ohusta eesti rahva etnilist olemasolu.” (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 2., L. 148.-149.)