Teksti viimistlus usaldati Soldatovi kaudu Eesti Nõukogude Entsüklopeedia toimetajale Tunne Kelamile kui rahvusvahelise õiguse spetsialistile ja tema tutvusringkonnale (Soldatov 2000).
See oli riskantne samm, kuid samas NLDL-i ideoloogia katsekivi. NLDL oli Soldatovi ja Juskevitši visioonis katus-organisatsioon, mille egiidi all toimuvad üksikaktsioonid, ning liikumine on seda tugevam, mida rohkem leidub erinevaid aktsioone ja nende realiseerijaid. Rahvuslikult meelestatud kultuuritegelaste lisandumine oli üks parimaid variante, mis võimalik.
Pealegi oli Soldatov Eesti eliidi demokraatide hulka kaasa-tõmbamise nimel juba mitu aastat vaeva näinud. Ta esines neile filosoofialoengutega, ent pidas silmas ka kaugemat eesmärki: ärgitada eesti haritlasi mõtlema poliitilistes kategooriates ja kujundada see siis teadlikuks opositsiooniks, mis oleks lai ühiskondlik toetuspind “pea pakule panijaile”, kes astuvad välja diktatuuri vastu ja demokraatia eest. (Kelam 1999b: 16)
Kelam tegutses intensiivselt. Toimus kaks kümnekonna osalejaga koosolekut. Poliitiliseks lähtekohaks võeti Atlandi harta, Suurbritannia ja USA ühisdeklaratsioon 1941. aastast, mis väitis, et tuleb taastada kõigi sõltumatusest vägivaldselt ilma jäetud rahvaste suveräänsus. Selle ning ÜRO põhikirja, Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste pakti ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti uurimine viis järeldusele, et Eesti iseseisvuse taastamise õiguslikud argumendid on sedavõrd tugevad, et Eestile tehtud üle-kohtu heastamine on meie õigus ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohus. (Kelam 1999b: 17-18)
Kui Kelam tutvustas tulemust Soldatovile, suunas viimane tema juurde Mätiku, kes tegi teksti mõned täiendused ning aitas koostada kaaskirja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Kuna oli teada, et memorandumi adressaadini jõudmine viibib (kasvõi seetõttu, et välismaale saatmiseks mõeldud dokumentide puhul nägid konspiratsioonireeglid ette peiteaega), valiti suvaline, ent sümboolne daatum – 24. oktoober oli ÜRO põhikirja jõustumise tähtpäev. Kelami algtekst oli inglisekeelne, Mätik tegi sellest eesti- ja venekeelsed tõlked. (Mätik 1999: 59)
Juskevitši ettepanekul otsustati kinnitada memorandum ja kaaskiri mõlema organisatsiooni templijäljenditega, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks kujundas Kiirend (Kiirend 2000). Inglise- ja eestikeelsed puhtandtekstid trükkis Mätik, venekeelse Orumaa.
Seejärel fotografeeris Mätik dokumendid, asetas ilmutatud filmid klaaspurkidesse ja peitis maasse. Üks purk negatiividega asus Hiiul rabaäärses metsas. Mõne aja möödudes kaevas selle sealt üles Soldatov (Mätik 1999: 60) ning andis Ants Tomsoni kätte. Viimane toimetas memorandumi oma kanalite kaudu Rootsi, kus see jõudis piiskop Konrad Vehmi kätte ja sealt laiali. Pagulasringkonnad olid hämmingus, sest sedavõrd julgeid ja samas asjalikke tekste ei olnud Eestist varem saabunud, ega osanud pikka aega sellega midagi peale hakata. (Soldatov 2000)