Programmi koostamise käigus vallandus maailmavaateline konflikt – lõid välja Soldatovi ja Juskevitši erimeelsused filosoofilistes küsimustes. Esimene oli sügavalt religioosne inimene ja kirjutas EDL Programmi jaoks eetikapeatüki, kus väitis, et eetika on kogu eksistentsi religioosne alusprintsiip, mis on lahutamatult seotud kirikuga, teine propageeris vaba-demokraatiat ja loodusõiguslikku loomulikku õigust. (Kiirend 2000).
Programmi valminud osad korjas kokku ja süstematiseeris Kiirend, kes pooldas Juskevitšit, samasse suunda kaldus ka Mätik (Soldatov 2000). Soldatov selgitas, et õiguslikud väärtused ilma eetilisteta, Vabadus ilma Armastuseta tähendab vormi ilma sisuta, ning Juskevitš ja ta mõjualused kavandavad ühiskonnale katastroofilist arenguteed (Soldatov 1999), kuid teiste arvates oli eetikat tekstis juba piisavalt arvestatud. Religioossete veendumustega Varato oli aga viimasel ajal distantseerunud. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 16., L. 192.)
Tulemuseks oli, et EDL Programmis on usutemaatikale pühendatud peatükk lühike ja väheütlev, ent sedavõrd mahukam on tähelepanu loodusõiguse filosoofiale. Sellele voolule pani 18. sajandi keskel aluse Louis XV õukonnaarst Quesnay, kelle arvates valitseb nii looduses kui ka inimlike emotsioonide maailmas ühtne seaduspärasus ehk loomulik kord. Mida lähemal on inimeste impulsid loodus-seadustele, seda lihtsamalt on saavutatav üldine hüve kui loomise eesmärk. Sellal kui positiivne õigus muutub, on loomulik õigus liikumatu, püsiv, absoluutne. (Kuznetsov 1988: 95-96)
Programmi kavandi paisudes seisti silmitsi tõdemusega, et taktikalistel alustel ei ole mõtet, kui puudub strateegia. Tähelepanu juhtimine strateegiale oli aga juba põhimõtteline edasiarendus võrrel-des NLDL-i seisukohtadega.
Sel ajajärgul pandi paika EDL-i põhidokumentide struktuur. Üldine ideestik pidi moodustama EDL Programmi (koodnimega Suur Siga) – vabadusvõitluse võimalikult täiusliku teoreetilise raami. Ent EDL Strateegia ja Taktika pidi olema nagu saatuslik Must Kass, kelle pahaendeline ilmumine nõukogude režiimi teele tekitab paanikat ning lööb ta lõpuks jalust (Kiirend 1999: 38).
Oktoobris 1972, kuu aega pärast ÜRO-le saadetava memorandumi (selle koodnimeks oli Väike Siga) valmimist, võeti EDL Programm lähimate asjaosaliste salakoosolekul vastu (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 27., L. 88.). See koosnes 369 teesist ja andis välja brošüüri mõõdu. Programmist sai “Eesti Demokraadi” erinumber. Kuid sellega Eesti dissidentide laiahaardeline tegevus lõppes.