Tagasitõmbumise üheks peapõhjuseks oli 21. juunil 1972 toimunud “Hronika…” toimetaja Pjotr Jakiri vahistamine Moskvas, õigemini selle järellainetus. Jakir oli ilmselt üks peamisi NLDL-i kõrvaletõrjujaid, sest vahetult seejärel muutis “Kroonika” tooni ning avaldas oma 25. numbris NLDL-i ajakirja “Demokrat” refereeringu sildi all demokraatide kriitika “Kroonika” legaalse tegevuse nõude aadressil, mida propageeris just eriti Jakir. NLDL-i liidrid kirjutasid, et legaalsus viiks selleni, et ühel hetkel paneb KGB kõik režiimivastased kogu N Liidus mõne tunni jooksul kinni. Muuhulgas ei leiduks siis enam ka “Kroonika” levitajaid, sest see üllitis liigub põrandaaluseid kanaleid mööda, veel enam, lakkaks sellele informatsiooni kogumine.
Kuid konspiratiivsuse kaudne tunnustamine oli väike lohutus – sellega oldi lootusetult hilinenud. Jakirilt ülekuulamisel saadud teave, et NLDL on rajamas võrgustikku üle N Liidu, ajendas KGB juhtkonda 24. juulil 1972 vastu võtma ametlikku seisukohta, et NLDL Programmi, Taktikalised Alused ja Demokraatide Memorandumi on koostanud USA Luure Keskagentuur. Uurimistöö olevat selgitanud välja, et NLDL Programmi algne nimetus oli “Narodnõje Trebovanija” (Rahva Nõudmised), see valmis aastal 1968 ja saadeti “Svoboda” töötaja Garanini poolt riigikorra õõnestamise eesmärgil N Liitu; ülejäänud dokumentide saamislugu KGB ei valgustanud. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 49., L. 159.-160.)
Vaevalt siiski usuti tegelikult, et ainult Lääs on suuteline koostama režiimile kadu tõotavaid tegevuskavu. Pigem oli otsus tingitud agentuuriandmete katastroofilisest vähesusest NLDL-i dokumentide koostajate suhtes – KGB ei saanud ometi tunnistada, et otse tema silme all produtseeritakse järjekindlalt mahukaid kõrge-tasemelisi kirjutisi teemadel, millele ei tohtinud üldse mõeldagi.
Lisaks andis seesugune otsus võimaluse santaeerida. Kui leidub isik, kes tunnistab end NLDL-i tekstide autoriks, siis paljasta-takse ta kui Lääne eriteenistuste agent ja riigireetur – viimane oli aga rängim kuritegu kriminaalkoodeksis ja nägi ette surmanuhtluse. Aga võis pakkuda ka elu: selleks anna üles võitluskaaslased ja kaeba KGB ettekirjutuste põhjal kasvõi võhivõõraste peale. Samal ajal rääkis Jakir innukalt, kuidas Soldatov saatis NLDL-i dokumente “Kroonikasse”. Ning 12. septembril arreteeriti “Hronika…” teine põhijõud Viktor Krassin, kes pärast mõningat mõjutamist? kinnitas omapoolselt Jakiri tunnistusi. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 1, L. 60.-67.)
Jakir rääkis enamatki. Selle tulemuseks oli, et 21.-22. septembril, vahetult pärast ajakirja “Svobodnaja Mõsl” teise numbri valmimist, vahistati Davõdov ja viis temaga (ja NLDL-iga) seotud moskvalast. Davõdov oli parajasti teel Moskvast Leningradi, kaasas illegaalseid trükiseid täis tuubitud kohvrid. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 51., L. 1.)
Repressioonid lõpetasid “Hronika…” ilmumise ning Moskvas lakkas tegutsemast ka Inimõiguste Komitee (Sahharov, Solženitsõn jt) (Niitsoo 1997: 85). Eesti demokraatide idasidemed olid tugevasti löögi all.
Kohe seejärel eksmatrikuleeriti ka Tallinnat ja Tartut side-pidajana vahendanud Jaanus Paal almanahhide koostamise eest ülikoolist ning lõpetas aktiivse tegevuse. (Tammer 1990)