“Demokraatide protsessiga” kulmineeruvat juurdlust kasutati selleks, et suruda Eestis maha vähimgi vastupanu. Režiim tegi hoiatusrünnakuid (ülekuulamised, läbiotsimised) igasse kahtlasevõitu suunda. Rapiti baptiste, joogatreenijaid, UFO-uurijaid, filmi- ja raamatusõpru, kunstnikke, muusikuid. 1975. aasta kevadel teostas KGB läbiotsimisi veel mitmekümne isiku juures ja kuulas üle paarsada inimest. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 19., 28., 37., 52.)
Tunne Kelam vallandati ENE toimetusest, Helju Tauk konservatooriumist, Oleg Tjutrjumov sümfooniaorkestrist, Malle Kiirend kirjastusest “Valgus”, Linda Jürimäe TPedI fotolaboratooriumist, Erik Udam metsainstituudist, Jüri Lina sai artiklite avaldamiskeelu, Jaanus Paal eksmatrikuleeriti ülikoolist, Ülo Vooglaid, Pikkur Joandi ja Paul Mõtsküla heideti välja NLKPst (viimane “za družbu s Juskevitšem”), likvideeriti Tartu ülikooli sotsioloogialaboratoorium jne. Johannes Hindi traktaat “Mõningate XX sajandi inimeste tragöödia” käivitas aastaid hiljem veel ühe traagilise kohtufarsi (Rätsep 1988).
Juunis saatsid vabadussejäänud Eesti ja Läti demokraatide ühisläkituse Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamisest osavõtvate riikide valitsustele. Selles informeeriti, et ajal, kui N Liit kirjutab alla “kolmandale korvile” (inimõiguste austamine), jälitatakse 80 km lõuna pool Helsinkit inimesi sellepärast, et nad üritasid oma inimõigusi teostada. Läkitus dateeriti 17. juuniga, Eesti ja Läti okupeerimise 35. aastapäevaga. Informatsiooni saadeti ka ÜRO-le ja USA Kongressile. (Kelam 1999b: 20)
Juulis ja augustis 1975 toimunud Euroopa riikide, USA ja Kanada julgeoleku- ja koostöönõupidamisel Helsinkis kirjutas N Liit teiste riikide seas alla tekstile, et milles tõotas austada inimese õigusi ja põhivabadusi, tegutsedes seejuures vastavalt ÜRO põhikirja eesmärkidele ja printsiipidele ning Inimõiguste Ülddeklaratsioonile. (Tammer 1990)
Eesti demokraate see ei päästnud, 20. oktoobril algas kohus nende üle. Kohus oli välja kuulutatud avalikuna, et korraldada näidisprotsess, ning huvilised võisid sellel osaleda. Paraku ilmnes, et Kiirend on loobunud eeluurimisel antud ülestunnistustest, ka mitmed tunnistajad taandusid oma varasematest ütlustest. Kohtualuseid ei saanud süüdi mõista demokraatia nõudmise eest, eriti pärast Helsinki tippnõupidamist. Kuid ka süüdistus natsionalismis ja rahvastevahelise vaenu õhutamises ei tulnud kõne alla: kolme eestlase kõrval (2. jaanuaril 1975 vahistati ka Varato, kes andis kohtule meelepäraseid tunnistusi ja pääses karistusega tingimisi) viibisid süüpingis venelane ja ukrainlane. Kuna protsess ei kulgenud stsenaariumikohaselt, täitsid viimastel päevadel peaaegu kõik saali “vabad kohad” erariides KGB töötajad.
Tagantvaates võib 1975. aastat pidada ühe perioodi lõpuks N Eestis – sellele järgnes Brežnevi stagnatsioon. Mitu aastat ei ilmunud isegi ühtegi almanahhi. Algas avalik venestamine.
Aga demokraatide eneseohverdus ei olnud asjatu. Näiteks võttis Euroopa Parlament 1983. aastal EDL ja ERR memorandumi ning 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku Balti Apelli (1979) (Lisandusi… V kogu, 129-131) mõjul vastu seisukoha, et Balti riigid on N Liidu poolt okupeeritud ja väärivad iseseisvust. 1989. aastal loodi kodanike komiteede liikumine õigusliku järjepidevuse alusel suuresti just ERR Programmi, EDL Programmi ja ÜRO-le saadetud memorandumit koostades selgeksvaieldu najal.