Suvel 1973 taastas Juskevitš suhted Varatoga (Varato tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 16., L. 171.). Viimane innustuski mõneks ajaks EDL-i tegevusest, kuid jäi pärast üht ebaväärika käitumise intsidenti ja ülekuulamist KGB-s peatselt taas kõrvale. EDL-i liikmed tõmbasid seejärel Varato liistule, kahtlustades, et ta ostis vabaduse mingisuguse salakokkuleppe varal, kuid viimane eitas. (Kiirend 2000)
Kuna EDL-i rong oli läinud, lõi Varato Eesti Rahvusliku Vastupanuliikumise, mis deklareeris, et tegutseb ERR-i koosseisus ja valmistub pikaajaliseks võitluseks nõukogude totalitaarrežiimi kukutamise nimel. Esmaülesandeks pidi olema eestlaste koondamine ühiseks võitluseks oma iseseisva rahvusriigi nimel – kõigepealt laialdase passiivse vastupanu näol, aga siis minnes üle aktiivsele režiimikukutamisele kõikjal ja kõiki vahendeid kasutades. Pärast võitu pidi ERVL nõudma eestlasi mõrvanud, küüditanud ja muul viisil vaenanud isikute nimede avalikukstegemist ning kohtumõistmist nende kui sõjaroimarite üle.
Kui NLDL nägi edu alusena kõigi ikestatud rahvaste ühistegevust, siis Varato leidis, et otstarbekam on lähtuda Balti riikide eristaatusest ja koondada teistest eraldi kolme Balti riigi vastupanujõud, sealhulgas ka emigratsioonis. Küll aga peaks ERVL võtma enda hooleks programmilise selgitustöö Eestis tegutsevate rahvusgruppide seas.
Varato jätkas ka kompilatsioonide koostamist Eesti Vabariigi ja Saksamaa okupatsiooni aegsetest kirjutiste põhjal. Et organisatsioon ei saanud koosneda ühestainsast isikust, pühendas ta oma pürgimustesse kolleeg Tiit Siivelti (Varato tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 17., L. 11.-12.). Viimane kirjutas Varatost tuumakamaid artikleid, suutes reageerida neis ka päevapoliitikale, käsitles N Liidu juhtide välisvisiite ja Lääne vastukajade ebakohti.
Kuna tekstid kippusid ületama tavaliste artiklite mõõtmeid, alustas ERVL taskuformaadis ajalooteemalise raamatusarja välja-andmist. Tegemist oli kirjutusmasinatekstidega pooleks lõigatud maisipaberil, mis kaanetati ja klammerdati. Varato pani nii enese kui Siivelti kirjutistele konspiratsioonireeglite põhjal varjunimed, kuid need olid väga kummalised: Taave Vihavald, Eluleid Kangro, Ago Aegvalge, Urves Sütik jne. (Varato tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 17., L. 126.)
Suvel 1974 Siivelt suri. Edaspidi suhtles Varato vaid mõnevõrra Mätikuga, hoidudes dissidentlikust liikumisest kõrvale.