Kuigi Must Kass täitis kogu aja, jätkas EDL ajapikku ka muud tegevust. Hangiti endale mõned relvad (tuues Mätikule kohtus täiendava süüparagrahvi, nii et teda ei rehabiliteeritud ühiselt teiste kaasosalistega ENSV ÜN Presiidiumi seadluse alusel 19. veebruaril 1990, vaid Eesti Vabariigi Riigikohtu poolt alles 1996. aastal), saadeti jätkuvalt informatsiooni Moskva dissidentidele ja saadi neilt omakorda materjale vastu. Mätik lõi aluse salakirjasüsteemile, mida võiks kasutada põrandaaluste üksuste omavaheliseks sidemepidamiseks. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 25., L. 187.-189.; K. 45. L. 46.-66.; Kiirendi tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 27., L. 15.).
Intellektuaalse iidoli leidis Juskevitš tehnikateadlases Johannes Hindis. Hint oli Eesti NSV teeneline teadlane, desintegraator- tehnoloogia ja ehitusmaterjali silikatsiit leiutaja, 1962. aastast teaduste doktor ja Lenini preemia laureaat. Juskevitši õhutusel kirjutas ta poliitilise traktaadi “Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia”, mis ilmus 1974. aastal “Eesti Demokraadi” numbrina Aivars Krauklise varjunime all (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 22., L. 2.-44.).
Traktaat oli sisult autobiograafiline, näidates ühe ausa inimese arenguteed ideelisest kommunistist kommunistliku ideoloogia veendunud vastaseks. Algul paneb peategelane mängu kogu oma noorusenergia ja innustunud kommunistina osaleb nõukogude võimu kehtestamisel Eestis. Kuid hiljem, liikudes parteieliidi ringkondades ja nähes nõukogude võimu tegelikke telgitaguseid, toimub ta mõttemaailmas pöördumatu murrang. (Kiirend 1983) Vahest kõige paremini iseloomustas traktaadi õhustikku Nobeli preemiast unistanud Hindi enese annotatsioon, mille ta kirjutas surma eel vanglast poeg Reimo poolt välja toodud kirjas “Viimaseid mõtteid inimkonnale”:
“Püüdsin juhtida inimeste tähelepanu sellele, millisele koletule teele on asunud NSV Liit – käputäis südametunnistuseta inimesi on teinud riigikorrast religiooni, võttes inimestelt ära tõelise usu ja sellega kõige tähtsama osa inimesest endast – headuse. Ja seda sellepärast, et ise nautida heaolu, mida selline riigikord rahvale ei võimalda. On tõsi, et niisugune riigikord peab varsti ennast ise hävitama hakkama – sest iga haridust saanud inimene hakkab mõtlema. See viib tõe tunnustamisele ja lõpuks vastuhakule. Järelikult tuleb hävitada oma maa “ajud”.
Samal ajal on maailma arengutase selline, et ilma mõtlevate, ajudega töötavate inimesteta kuhugi ei jõuta, ja seda näitab ilmekalt ka N Liidu kaasaja tehnikatase. Et mitte maha jääda arenenud maailmast (peamiselt sõjatööstuses, sest inimeste olukord riigis valitsevat klikki ei puuduta), tuleb luua ajusid, neid kasutada ja õigeaegselt hävitada, et nad riigikorda ennast ei hävitaks. Kuid ilma ausate inimeste abita ja vahelesegamiseta jõuab NLKP inimvihkajalik juhtkond lisaks juba hävitatud miljonitele veel õige pea palju ausaid inimesi hauda saata.” (Hint 1985: 674)