“Ausate inimeste tragöödia” jõudis paraku pärale siiski enne Musta Kassi lõplikku “vabadusselaskmist”. Viimistlustöö ajal, oktoobris 1974 tekitas Läänes viimaks elevuse EDL-i ja ERR-i memorandum ÜRO-le. Selgus, et mitte kõik eestlased (Lääne poolt rahvusena üldiselt maha kantud) ei ole režiimiga rahul.
17. oktoobril 1974 ilmusid teated memorandumist Inglismaal dissidentlust käsitlevas ajakirjas “Soviet Analys”. Selles väideti, et isegi kui tegu on emigrantide võltsinguga, on tekst ometi tähelepanuväärne: “Kõige olulisem aga on, et siin esitatud argumentide loogika ja kasutatud faktid on vaieldamatud, kes ka nende autor ei peaks olema.”
Eesti keeles avaldati memorandum oktoobris “Teatajas” ja Eesti Rahvusfondi “Sõnumites”, Balti Komitee avaldas koheselt ka rootsikeelse tõlke. 11. novembril ilmus memorandumi ingliskeelne tekst baltlaste organisatsiooni BATUN (Baltic Appeal to the United Nations) infobülletäänis ning see saadeti mööda maailma laiali. Samal ajal ilmus Stockholmis 3000 eksemplaris Eesti Rahvusfondi eribrošüür “Two Memoranda to UNO from Estonia”. Ning Kanadas avaldati memorandum dokumentatsioonibülletäänis “Baltic Events”.
Vastukaja jõudis täie teravusega N Liitu 31. oktoobril 1974, kui raadiojaam “Svoboda” refereeris 1972. aasta “Hronika…” nr 25 ja sidus selle kokku ÜRO’le läinud memorandumiga ja selle kaaskirjaga. “Svoboda” tunnistas, et tegu on poliitilise samizdati ühe kõige muljetavaldavama tekstiga üldse, sisaldades hämmastavat eesmärgi ja mõtte selgust ning hiilates keele täpsuse ja lakoonilisusega. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 1, L. 154.-213.)
ÜRO ei vastanud, kuid seda koostajad ei lootnudki. Küll aga kujunes silmapilkselt uus olukord, mis võimaldas poliitilises mõttes väljasuremise äärele jõudnud Balti pagulasorganisatsioonidel tegutseda veenvamalt, et hoida Balti küsimust päevakorral. (Kelam 1999b: 21)
Ning järgnes ülevaate alguses kirjeldatud KGB operatsioon. Korraldus selleks anti 4. detsembril 1974.
Redus Soldatov saatis 23. detsembril ERR ja EDL nimel jätkumemorandumi ÜRO peasekretäri aadressil, milles korrati nõudmiste põhipunkte: “Oleme volitatud Teile teatama, et mainitud dokument milleski pole kaotanud oma ehtsust ega aktuaalsust. See on pakiline tõsiasi senikaua, kui taastatakse eesti rahva põhilised õigused ja kõrvaldatakse üha suureneva venestamise hädaoht.” Kaks päeva hiljem järgnes “grupi eesti patriootide” kiri Lääne meediakanalitele (BBC, ajalehed New York Times, Daily Telegraph, Aftenposten, Die Welt jt), kus anti ülevaade ajaloost 1940. aasta sündmuste valguses ja muuhulgas toodi ära ka lähemad andmed arreteeritud isikute kohta. (Küng 1990: 79)